Betti Alver Tornid ja pilved, korstnad ja traadid. Kingsepa väraval kullatud king. Virvendus. Vesi. Vabrikud. Paadid. Kuis oled sa ärevil, hing! Õhus on äikest. Kusagil roovis lipendab kollane kardin kui leek. Nõgistel okstelt raputab hoovis kahvatud õied kreek. Taevas lööb tumedaks. Lubjased mehed maalivad müürile hiiglasuurt K-d. Lavades laiad rabarberilehed vajuvad vastu maad. Sajab. Mind ümbritseb koputav kahin. Kivistel kelpadel suitsevad veed. Möödub vist aastaid. Ma vahin ja vahin valgetes rahetriipudes teed. Hämarus. Välk. Mitte ainsatki hinge. Katused. Agulid. Vinetav põld. Vihmases linnas teeb uniseid ringe tundide tume tõld. Luuletus räägib äikesetormilisest ilmast ja sellest milline näeb välja tänav ning mis õues sel ajal toimub. Äikesetorm on luuletuses sünge, pole näha ühtegi inimest. Värsi „Möödub vist aastaid. Ma vahin ja vahin“ tähendab, et aeg tundub väga aeglaselt mööduvat, mis väljendab ka igatsust.
sellele järgneval aastal Loomingu Raamatukogus avaldatud kogus "Maailma asemel". 1997 ilmus Doris Kareva kaheksas luuleköide "Hingring". Teos jaguneb 14 temaatilisse minitsüklisse, mis omakorda liigenduvad nummerdatud luuletusteks. "Kareva võlub elutarga südamehariduse ja erilise tunnetuspeenusega" (EPL 30.aprill 1997, "Maailmu läbistav palve", T.Teder) Pärastlõuna Isa ja ema on leppinud jälle. Väljas on laupäev ja tilguvad räästad. Istun ja vahin ja mõtlen vist talle. Nagu saaks mina siis kedagi päästa. Vaibad on kortsus ja segi on sahtlid. Keemia kontrolltöö keeratud käkru. Köögi pool lõhnavad vasttehtud vahvlid. Istun ja põrnitsen endale näkku. Väljas on laupäev ja tilguvad räästad. Mida ma vahin, et välja ei lähe? Kedagi hoida või kaitsta või päästa... Sõnu on palju ja suutmist on vähe. Lõpp Ma ootasin Sind sellel külmal päeval. Ma tean, et Sa ei teadnud. Nüüd siis tea: Ma ootasin Sind
Passite siin jää all ega tea mitte midagi. Kus te enda arvates siis elate? Kalad: Meie elame järves. Kinnas: Järves küll, aga kus see järv asub? See järv asub Eestis. Järelikult te olete... Noh, kes te olete? Kalad: Meie oleme kalad. Kinnas: Te olete eestlased. Te olete eestlased, elate Eestis ja täna on Eesti sünnipäev. Suur pidu! President kutsub endale külalised ja neid näidatakse televiisoris. Mina alati vaatan, upitan end peremehe taskust välja ja muudkui vahin. Kalad: (kurvalt)Oi meie pole kunagi presidenti näinud ja tema külalisi ammugi mitte. Meil siin järvest pole mitte ühtegi televiisorit. On ainult üks vana autokumm ja kaks tühja pudelit. Neid me ikka vahel vaatame, aga presidenti sealt ei paista. Kinnas: No muidugi, ega siis president pudeli sees ei ela. President elab lossis. See on kurb küll, et teil televiisorit ei ole. Mis Eesti Vabariigi sünnipäev see selline on, kui ei saa isegi presidenti vaadata! Kalad on õnnetult vait
Iga kuu peab mõtlema, kuidas ots otsaga kokku tulla, aga samal ajal, elavad meie riigijuhid nagu kuninga kassid. Riigikoguliikme palk on keskelt läbi 3500 eurot, sinna juurde kuuluvad ka ametiauto ja ülejäänud kulud, mis lisatakse lihtsalt maksumaksja arvele. Lihtinimese ja riigijuhtide vahel on väga suur ebavõrdsus. Inimeste arvamus lastakse ühest kõrvast sisse ja teisest välja. Nagu on öelnud Mihkel Raud: „Mida ma niisama vahin seal riigikogus, kui mul nagunii sõnaõigust ei ole.“ Inimestele antakse katteta lubadusi, mida nii või naa ei täideta, meelitatakse väikeste kingitustega ja maalitakse tuleviku riigist selline pilt, mis on lihtsalt parim koht elamiseks. Riigijuhid tekitavad inimestes läbi meedia sellise mulje, et nad hoolivad oma rahvast, toetavad igas olukorras riigi kodanikke ja teevad kõik selleks, et rahval oleks kõik olemas. Kõik suuremad skandaalid ja probleemid
,,Vaalade elu", ,,Kaksipidised", ,,Vahel on,..", ,,Peod täis kive ja istun vete veeres..", jpt. 2. Aastajad: Talveöö Pakasepaugud, kohevil hangede kahin. Kiirgavasse öösse pärani silmi vahin. //...// Aastajad kajastuvad veel luuletustes ,,Kevade võtted", ,,Suveigatsus", ,,Märtsikuu hetk", ,,Suvisel tuleasemel..", ,,Talv", ,,Sügisel", jne. 7 3. Armastus, igatsus, kiindumus: Sinu nägu //...// sinu nägu
Ma midagi isiklikku ei tea minu mundriga meeste käsu all. ju tuntud kujur Roosist, Üksjagu läks muidugi kongi, kuid küllap vähemalt selge pilt võiks jääda sellest poosist, üksjagu edasi sealt davai! ilma pikema jututa mulda. mille sain mina, nii nagu seisan siin oli öid, kus mõeldi ka Venemaal: tema taiduritahte läbi: kas järele meile ei tulda? vahin maha, ja minus kehastub lein ja leinaga koos ka häbi. Oh jah, minu mundris mõnigi mees ju au ja kiitust ka maitses Kui oleksin lihtne sõjamees, selle eest, et ta oma kodumaad kes käsuga rindele aetud, päris tões ja vaimus kaitses võib-olla sealt pääsnud, võib-olla ka seal langenud, maha maetud, kuni selleni, et juba võõral maal
Aga järgmisel hommikul püüdis ta kohe Indreku kinni, tõmbas ta hõlmapidi kuhugi tühja klassi nurka ja ütles: ,,Miks sa mind ei oodand?" ,,Ma ju ootasin küll, aga sa ei tulnd ju," vastas Indrek. ,,Oli see ka mõni ootamine, ainult kella poole üheteistkümneni. Aga ise tahad olla sõber. Mina jooksen Karskusse, sind ei ole! Jooksen välja, et ehk oled väljas, jalutad värskes õhus, aga mitte midagi. Käin, vahin, piilun, aga mis ei ole, see ei ole. Usu või ära usu, aga see on esimene kord minu elus, kus mul on niisuke sõber. Ja selle viisin ma juba peaaegu esimesel päeval oma rahaga üle jõe. Ükskõik et maksin ainult kopika, aga iseenda eest pidin sinu pärast teise kopika maksma ja see on juba kaks kopikat ning kaks kopikat pole enam üks. Ja selle eest sain ma nüüd vanamehe käest peapesu. Ehk kui see jääks sellega, aga ei, hakkab täna tingimata uuesti, mina teda tunnen
annaabi.ee 
