algul eestlaste hulgas väga populaarsed ja kuulusid iseenesest mõistetavalt iga tantsuõhtu juurde. Ringmänge mängiti siis, kui pillimees (või pillimehed) mängimisest puhkasid ja ka rahva hulka tulid. Eks sidunud ühiselt lauldavad ja kiiret partnerivahetust võimaldavad vahetantsud pidulisi omavahel paremini, aidanud noortel paremini kontaktigi saada. Paljud algselt n-ö harilike lauludena tuntuks saanud laulud kujundati vahelaulude lisandamisega ringmängulauludeks. Piirkonniti kujunesid välja omad lemmikud, selekteerusid viisid, mida selles funktsioonis eelistati. Laulu rännak mööda Eestimaad ja läbi aja algas niisiis 1860. aastate jõulude ajal. Peatselt ületas laul oma sünnikoha piirid, saades suulise leviku, laulukladede ja trükitud laulikute vahendusel tuntuks üle Eesti. Peale algse viisi lauldi tekstivariante mitmesugustel erinevatel viisidel
dadaism, sürrealism jne. 2. Luigi Pirandello. Kirjutas palju futuristlikke näidendeid. 3. Tema teatri peamisi eesmärke oli mitte lasta publikul hetkekski minna loo sisse ega arvata, et laval toimuv on päriselt. Selleks kasutas ta võõritusefekti, mis väljendus selges loo lineaarsuse järgimises, ning realistlike stseenide vahel esitatavates seletatavates märkustes kas siis loosungite või vahelaulude ehk songide näol. 4. Absurditeatrit iseloomustavad põhjuslikkuse puudumine, ringjas tegevus, arhetüüpsed tegelased, tähenduse kadu keeles. Kaks peategelast ootavad terve näidendi mingit tegelast nimega Godot. Oodates nad arutlevad enesetapu üle. Erinevad tegelased hakkavad nendest mööda kõndima. 5. 20. sajandi alguses. 1980-ndatel kujunes moeterminiks. Pärast taasiseseisvumist. 6. Ajalooline korrastamatus, ei püüta olla originaalne, paranoilisus, ideede lõtv seotus,
1) Konstantin Stanislavski näitleja töö endaga. Kuidas näitleja elab oma rolli sisse, kuidas ta elab karakteri rolli läbi. 2) Bertolt Brecht - tema teatri peamisi eesmärke oli mitte lasta publikul hetkekski minna loo sisse ega arvata, et laval toimuv on päriselt. Selleks kasutas ta võõritusefekti, mis väljendus selges loo lineaarsuse järgimises, ning realistlike stseenide vahel esitatavates seletatavates märkustes kas siis loosungite või vahelaulude ehk songide näol. 3) Peter Brook 4) Jerzy Grotowski 5) Eugenio Barba 6) Richard Schechner 7) Patrice Pavis 8) Manfred Pfister 9) Erika Fischer-Lichte 10) Hans-Thies Lehmann 11) Willmar Sauter 4. Kuidas teatrit defineeritakse (teater kui koht, institutsioon, käitumisvorm, kunstiala) Teater kui koht- Teatriruum jaguneb LAVAKS ja SAALIKS ehk etendajate ja vaatajate alaks. Ruumi organiseerimise viisid on muutuvad.
Lähemalt Bertolt Brecht’ist (1898–1956) Ta on öelnud: „Maailmas on kaks suurepärast lavastajast, Chaplin on see teine.“ Ta oli kommunismimeelne. Pärjatud 1954.a. isegi Lenini rahvusvahelise rahupreemiaga. Brechti teatri peamisi eesmärke oli mitte lasta publikul hetkekski minna loo sisse ega arvata, et laval toimuv on päriselt. Selleks kasutas ta võõrutusefekti, mis väljendus realistlike stseenide vahele esitatavates seletatavates märkustes – kas siis loosungite või vahelaulude näol. Kasutas projektsioone, mis tõi lavale statistilist materjali. Ta oli eepilise (jutustav) teatri rajaja. Nende esimeseks koostööks oli: Songspiel „Mahagonny“ EE 1927, Leipzig Weilli idee siduda 3 laulu koos orkestrivahemängudega ühtseks tervikuks. Brechtile see mõte meeldis. Brecht kasutas selles ooperis I korda poksiringi (edaspidi samuti, selle põhimõte oli tegelaste vaheliste suhete näitamiseks). See songspiel tekitas suure skandaali. Publik hakkas märatsema
objektiivsele positsioonile. Võõristus-efekt: sündmuste, tegude ja tegelaste võõraks tegemise protsess, piisava kriitilise distantsi loomine publiku jaoks. Brechti loodud teatrisuund, mille eesmärk oli mitte lasta publikul minna loo sisse ega arvata, et laval toimuv on päriselt. Selleks kasutas ta võõritusefekti, mis väljendus selges loo lineaarsuse järgimises, ning realistlike stseenide vahel esitatavates seletatavates märkustes kas siis loosungite või vahelaulude ehk songide näol. 13) Norra rahvusliku teatri areng 19.sajandil oli Norra Taani mõju all, oli autonoomne. 19.sajandi keskel iseseisvusliikumine. 1849. aastal loodi Bergenis Norra teater (Norske Teatret), dramaturgiks Ibsen. 1853. aastal Christianias ehk Oslos Norra teater, dramaturgiks Bjornsterne Bjornson. Norra teater kasvas realistlikus suunas. Christianias oli ka Vana-Taani teater. Bjornson arvas, et see peaks olema Norra teater, st iga taani näitleja asemele norra näitleja. 1856
annaabi.ee 
