Seetõttu on mahepõllundus väiksema terviseriskiga ka tootja jaoks. Mahetoidu tarbimine aitab säästa keskkonda ja tervist, sest mahepõllumajandus ei koorma ümbrust sünteetiliste väetiste ega taimekaitsevahenditega. Mahepõllumajandus on intensiivne informatsiooni tarbija, sest mürkidevaba tootmine nõuab märksa suuremat läbimõtlemist oma tegevuses. Kiire sekkumine sünteetiliste mineraalväetiste ja pestitsiididega on välistatud. Tootja peab leidma sobivad külvikorrad, vahekultuurid, väetamise viisid ning sagedused. Agrokemikaalide kasutamise asemel kasutatakse mahepõllumajanduses rohkem tööjõudu ning panustatakse enam loomade heaolu tagavate nõuete täitmisele, mis kajastub ka tootehinnas. Mahepõllumajandus hoiab ja muudab paremaks mulla, taimede, loomade, inimeste ja planeedi kui terviku tervist. Indiviidide ja ühiskonna heaolu ei ole võimalik eristada ökosüsteemi heaolust- heast mullast saadakse terveid vilju, mis parandavad loomade ja inimeste elukvaliteeti
struktuurile. 55. Võimalused lämmastiku leostumise vähendamiseks (haljasväetiskultuuride kasutamisel). Haljasväetiskultuuride mõju toitainete püüdjate taimedena, toitainete transportijana, fütosanitaridena. Invasiivsus. Leostumise ohu vähendamiseks tuleb haljasväetist lisada hilissügisel või järgmisel kevadel. Leostumise ohtu vähendab ka talivilja külvamine pärast haljasväetise lisamist. Kui vara künname, siis võib lämmastik lihtsalt välja leostuda. 56. Vahekultuurid, nende mõju mullaviljakuse suurendamisele. Catch crop – vahekultuur Toitainete leostumise vähendamine Orgaanilise aine rikastamine Mikrobioloogilise tegevuse soodustamine Vihmausside tegevuse soodustamine Mulla niiskuse säiltamine Mükoriisa arengu soodustamine 57. Mida arvestada vahekultuuride valikul? Nt Vahekultuurid kasvavad kiiresti, nad on väikse külvisenormiga, soodsa hinnaga, head N
Liigi valikul tuleks eelistada mitme- aastaseid kultuuride kasvatamist põllumajanduslikust kasutusest väljas olevatel aladel. Mitme- aastastel energiakultuuridel on kõrgem biomassi toodang, parem energiabilanss ja väiksem keskkonnamõju. Rohttaimede kasvatamise puhul biogaasi tootmiseks on minimaalsed või puuduvad sootuks vajadused umbrohu- ja kahjuritetõrjeks. Energiaheina eelistatumad kultuurid on päide-roog, roog-aruhein, ja ida-kitsehernes. Aga lisaks sobivad ka liblikõieliste vahekultuurid, kiudkanep, teravili. PÄIDEROOG- energia tootmise eesmärgil saab kasutada päideroo biomassi tahke ja gaasilise biokütuse toormena soojuse ja elektri tootmiseks. Tahke biomassina kasutatakse kevadel või suvel koristatud päideroogu energiaheinana põletamiseks. Gaasilise biokütuse toormeks on päideroo kaheniitliesel koristusel saadav haljasmass. Saagikus: Päideroo biomassi energiaheinana tootmisel võib saaki koristada kas ükskord aastas
U3uf7vmSxGQ Viljavahelduse rakendamine on oluline taimejäätmete ja mullas talvituvate haiguste ja väheliikuvate kahjurite (kartuli-kiduuss, lestad) tõrjel. Vältida mitmel aastal järjest ühel kasvukohal ühte sugukonda kuuluvate taimede kasvatamist. (nt. kapsanuutri tekitaja säilib mullas 3-5 aastat, kartulivähi tekitaja 13 aastat). Kasvatada liblikõielisi, kuna nende juurtel paiknevatel mügarbakteritel on seeni lagundav mõju – liblikõielised head vahekultuurid. Näiteks rapsile ei sobi eelkultuuriks kartul, lina, peet ja hernes, kuna nende haigused hävitavad rapsi saaki. Rapsi ei tohi samas kohas mitu aastat kasvatada, kuna ei talu iseendale järgnevust. Nisu ei tohi kasvatada mitu aastat samas kohas, kuna ta ei talu iseendale järgnevust ning seetõuttu võib saak langeda. Õige mullaharimissüsteem on väga tähtis. Eesmärgiks on sobivate kasvutingimuste loominen ning mullaviljakuse suurendamine. Kündmisega viiakse sügavamatesse
- umbrohu-, haiguste- ja kahjuritõrje - lämmastikuga rikastamine (25-30% liblikõielisi) - mullaviljakuse hoidmine - mulla kobestamine - huumus- ja toitainetevaru suurendamine - kultuuride agrobioloogilised nõuded Et vähendada toitainete kadu, tuleks külvikord kavandada nii, et osa väljadest oleks talvel taimestikuga kaetud. Taliteravilja ja mitemeaastaste heintaimede kõrval on üks võimalus kasvatada vahekultuure. Levinumad vahekultuurid on ristõielised (õlirõigas, valge sinep, raps), teravili (rukis, oder, kaer, tatar seovad toitaineid) ja heintaimed (ristik, raihein). Vahekultuurid külvatakse tavaliselt põhikultuuri koristamise järel. Kõrrelised ja ristiku võib külvata kevadel teraviljade allakülvina. Vahekultuurid küntakse sisse kas sügisel või kevadel vahetult enne maa külmumist või kevadel (juhul kui muld kannatab niiskusepuuduse all; sellisel juhul kobestame mulla liigselt ära). Näide 1
liblikõielised heintaimed ning maitse- ja ravimtaimed. Nii põllumajanduslikust kui ka keskkonnakaitse seisukohast lähtudes tuleks külvikord planeerida nii, et oluline osa põldudest oleks talvel taimestikuga kaetud. See on vajalik eelkõige taimetoiteelementide kao ja nende põhjavette leostumise vältimiseks. Taliteravilja ja mitmeaastaste heintaimede kasvatamise kõrval on võimalus kasvatada ka vahekultuure. Vahekultuurid seovad eelnevast kultuurist mulda jäänud toitained, mis taimede sissekündmisel on järgmistele kultuuridele jälle kättesaadavad. Vahekultuurid külvatakse tavaliselt võimalikult kiiresti põhikultuuri koristamise järel (heintaimede puhul võib kasutada ka allakülvi) ning küntakse sisse sügisel vahetult enne maa külmumist või kevadel. Levinumad vahekultuurid on ristõielised (rõigas, valge sinep, raps, rüps), teravili (rukis, oder, kaer) ja heintaimed.
annaabi.ee 
