Vahatahvlid. Vahatahvleid kasutati Euroopas. Vahatahvli keskosas oli süvendpind. Tahvli keskosa täideti vahaga.Vahatahvlile kirjutati stiilusega, Kirjapulga üks ots oli terava otsaga. Teine ots oli lame. Teade kriibiti vahasse terava otsaga. Teate saaja luges selle läbi ja kustutas. Vastuse kirjutas ta samale tahvlile. Mitu vahatahvlit moodustasid raamatu. Vahatahvkeud jasytatu arvepidamiseks. Samuti kasutati neid ka kirjavahetuseks. Nad olid kirjutusmaterjaliks mitu sajandit. Sulg Teravaotsalisest metallist või elevandiluust valmistatud stiilus ei olnud papüürusele ja pärgamendile kirjutamiseks kohane. Sobivam oli kõrkjast või pilliroost valmistatud sulg. Pliiatsipikkuse
kujutisi koobastesse. Babüloonlased ja assüürlased kasutasid enda „pliiatsiks“ kolmetahulist kepikest. Sellega suruti kiilutaolisi kirjamärke savitahvlisse. Kui kiri oli kirjutatud , siis kuivatati savitahvel päikese käes kõvaks. Egiptlased kirjtasid teritatud pillirookepiga. Venemaal kraabiti kirjatähed terava luupulgaga kasetohule või pärnakoorele. Roomlased kasutasid metallkepikest, mis oli ühest otsast terav, teisest tömp. Kepikese terava otsaga kirjutati vahasse, tömbiga suruti vaha siledaks – kiri kustutati. Esimene grafiitpliiats valmistati 1665. aastal. Grafiit oli selles habras ja murdus kergesti. Aastal 1790 leiutati grafiitplbri ja savi segust pliiats (Laasfeld). AJALUGU Traditsiooniliselt väidetakse, et keskaegses Inglismaal leidis karjus tormiga maha langenud puu, mille juured olid koos hallikas-musta massiga. Et leitud mass on grafiit, kristaliseeritud süsinik, tõestati Rootsi keemiku Carl Wilhelm Scheele poolt 1778. aastal
Pompeji seinamaalidel pikk ajaline ulatus, 4 perioodi, kuid mitte kindlas ajalises järgnevuses. Majade omanikke ei teata kindlalt. Suurim kunstivaramu Fauni majas. Vettiuste maja omanik teada. Kirjanduse kaudu teame, et levis tahvelmaalikunst. Kunsti koguti hoolega. Populaarsed olid maalitud portreed, kuid neid leiame vaid rooma egiptusest (seal püsis komme surnutele portree kaasa panna; maalitud portree oli skulptuurist odavam). Teostatud enkaustikatehnikas (värvimult kuuma vahasse segatud, säilitamaks värvi puhtust ja sära). Egiptusest (Faijumist) portreed lihtsad, kuid ilmekad, eriti silmavaade. 1. Müsteeriumide villas Dionysuse rituaalid 2. Traagilise poeedi majas keti otas koer 3. Fauni majas tantsiva fauni pronksfiguur, issose lahingu mosaiik, niiluse jõe loomad 4. Vettiuste maja eeskoja friisil spordisündmused (sh nt kaarikute võidusõudud), igapäevast elu ja käsitöid, elutoas mütoloogia (nt Herakles madu kägistamas) 5
typosis en psyche. Etteruttavalt tuleb ütelda, et stoikute ontoloogia kohaselt on kõik, mis on, kehaline. Nii on kehaline ka inimese hing – tunnetusinstants inimeses. Taju käsitlesid stoikud vastasmõju tulemusena, mis leiab aset kehalise hinge ja selle suhtes väliste kehalise mõjutajate vahel. Väline mõjutus jätab hinge jälje, pressib selle hinge nagu tempel jätab jälje vahasse. Niisugune jälg jääb hinge alles ka siis, kui mõju avaldunud asja enam kohal pole. Selliselt hinge korjuvad meelelised muljed ladestuvad üksteise peale ja mälu hoiab alles nende ühisosa. Nii tekivad mõisted, ennoiai, mis stoikute käsituse kohaselt ei olnud midagi muud kui üldised ettekujutused. Väliste asjade tajumisega käib kaasas ka enesetaju, synaisthesis. Sellest areneb mina-teadvus ning välise maailma ja inimese siseilma eristus
sigillograafia (kr. k. - Sfragis, lad. k. sigillum - pitsat) Ajaloo abiteadus, mis uurib pitsateid ja pitsereid. Pitsat - vahend Pitser - jäljend Pitsat kui vahend dokumendi õigsuse kinnitamiseks tuli kasutusele IV at e Kr Vana- Idamaades - Sumeris jm Mesopotaamias, Egiptuses ja oli tavaliselt silindrikujuline (kirjad + pildid) puust, luust, kivist, metallist vms, jäljend suruti kuivamata savisse. Kasutati varakult ka Jaapanis ja Hiinas. Antiikajal pitsat-kilbike, mille jäljend suruti vahasse või pitserilakki. Pitserit kasutati ka anuma, ruumi, kirja vms soovimatu avamise vältimiseks, mis pidi kaitsma näiteks dokumenti võltsimise eest. (Seitsme pitseriga Johannese ilmutusraamat) Keskajal rippuvad pitserid, mis tõrjuti välja 14.-15. sajandil dokumendi peale asetatud pitserite poolt (ripuvad säilisid 20. sajandini Vatikanis). Kasutati keskajal üldiselt Euroopas, Venemaal, Bütsantsis. 18.-19. sajandil tulid kasutusele värvipitsatid e. templid, tänaseni.
kuulub maitsmise või haistmise või nägemise või puudutamise vai kuulmise alla, on juba muutunud: vaha ise aga on alles. Ehk on vastus selles, mida ma praegu mõtlen: vaha ise ei olnud ju mõistagi see mee sulnis magusus ega lillede aroom ega valge värv ega kuju või heli, vaid keha, mis ilmus mulle hetk tagasi neil viisidel nähtavana ja nüüd teistsugustel. Aga mis see täpselt on, mida ma nii kujutlen? Olgem tähelepanelikud ja vaadakem, mis jääb üle, kui eemaldada kõik, mis vahasse ei kuulu: ilmselt on ta vähemasti miski ulatuv, painduv, muutlik. Aga mis on see painduv, muutlik? Kas see, et minu kujutluses võib vaha teisendada ümmargusest kujust nelinurkseks ja sellest kolmnurkseks? Ei mingil juhul; sest minu mõistmise järgi on vaha võimeline loendamatuks hulgaks seda laadi muutusteks, aga loendamatut hulka ei suuda ma kujutledes läbi käia; niisiis ei tekita seda arusaamist [comprehensio] kujutlusvõime. Mida tähendab ulatuv? Ehk on ka see ulatuvus teadmata
annaabi.ee 
