2)kõnekäänd 2)muistend alliteratsioon,assonats,parallelism 3)mõistatus 3)naljandid 2)riimiline 4)pajatused viis,sõnad,esitajad Juhan Liiv ÜKS SUU Üks suu, nii vana Nii aus, nii vaikne, kui mullake; nii mullane, ja mõtteis nagu nii selge ja õige nii vagune. Ja kullane. Ja mõtteis nagu, See on mu ema, nii aus ta; mu mullake, nii vaikne, valul see on mu ema ja sõnata. mu kullake! LUULETUS LAULJA JA TEOSE KOKKUVÕTTEDS KOIDULA LUULETUS FILMID 1 JA KIRJAND AHISTAMISE KOHTA LAULJA Nii kui vahuse jõe Mürisevad lained, Mis kalju pealt Langevad oru sisse Nii kui taeva pikne Musta pilvede alla Hirmsasti kärgatab
piltidena edasises elus ja uute armastustega võrreldakse alatihti seda esimest ja kõige tähtsamat. Esimest kahte rida lugedes tulevad ette pildid ameerika romantilistest komöödiatest, mille ainestikuks on gümnaasiumi õpilaste omavahelised suhted. Filmi alguses "populaarsed" ja "nohikud" teineteist ei salli, kuid lõppeb film ikka nii , et populaarseim õpilane armub nö. nohikusse ja kõik elavad õnnelikult edasi. Üks suu Üks suu, nii vana kui mullake; ja mõtteis nägu nii vagune. Ja mõtteis nägu, nii aus ta; nii vaikne, valul ja sõnata. Nii aus, nii vaikne, nii mullane, nii selge ja õige ja kullane. See on mu ema, mu mullake, see on mu ema, mu kullake! Autor armastab oma kodumaad ning austab seda kõike, kus ta on sündinud ja elanud. Ka kõigest sellest , mis on toimunud kodumaa pinnal peab ta lugu ning leiab, et see maa on elamist väärt. Luuletus tuletab mulle meelde mu vana-vanaema, kellele otsa vaadates meenusid just
pühendatud ,,Üks suu", mis oma sügava tundeehtsusega suudab lugeja silmade ette maalida kortsunäolise, vaikse, õiglase maanaise kuju ja autori hella tundmuse selle lihtsa inimese vastu. Proovime seda luuletust veidi lahti seletada. Lauliku ette kerkib kujutlus endast: Üks suu, nii vana Kui mullake; Ja mõtteis nägu Nii vagune. Nagu imetledes, otsekui emale hardunult näkku vaadates avab luuletaja seal ühe joonekese teise järel- ikka omalaadsel viisil. Edasi minnes näeme, et esitatakse kõigepealt- esimeses stroofi ühe värsi kordamisega- põhimulje ( Ja mõtteis nägu) ning lisatakse sinna uued külad ja kujutelmad ( nii aus ta). Kolmanda stroofi esimesed värsid kinnistavad nii neid teise stroofi uusi kõlasid ( nii aus, nii vaikne) kui ka esimese
,,Kuu, milline kuu!" ütles ta üles vaadates. Oli juba kesköö. Paremal pool paistis kogu küla, pikk tanum venis viie versta kaugusele. Kõik oli vajunud vaiksesse, sügavasse unne; ei liikumist ega häält, ei usukski, et looduses võib olla nii vaikne. Kui kuuvalgel ööl näed laia külatanumat onnide, kuhjade, magavate pajudega, siis tekib hinges vaikus; ses rahus, peitunud öistesse varjudesse oma tööst, hoolest ja murest, on see tanum vagune, nukker, kaunis, ja näib, et kurjust pole enam maa peal ning kõik on hästi. Vasakul algas küla ääres väli; ta oli kaugele näha, kuni taevarannani, ja kogu sellel kuuvalgusse uputatud väljaavarusel polnud samuti mitte mingit liikumist ega häält. ,,Nõndaks see on," kordas Ivan Ivanõts. ,,Aga kas see, et me elame linna läpasuses ja kitsuse, kirjutame tarbetuid pabereid, mängime vinti kas seegi pole vutlar? Ja kas see, et me
kui tahan nööri mööda rahvakunstnik käib Ma oma andeid ei peida, siin olen võimas ma Ei enne sulepead heida, kui plaanid täis kõik saan Ref: Kui tahan peatub lõvi tallena siin kui tahan kõik kolm karu minema viin kui tahan nööri mööda rahvakunstnik käib 33 Tule ääres istun mina Sergius Lipp / F. Sadovski Tule ääres istun mina, õhus lendvad sädemed. :,: Öösel keegi mind ei sega, kõik on vait ja vagune. :,: Hommikul meid koidupuna vara unest äratab. :,: Rändama mind sunnid sina mööda laia ilmamaad. :,: Nüüd, mu kallim, lähen mina, teadmata mu reisitee. :,: Mälestuseks seo mull' sina rätik sõlme rinnale. :,: Tahaks teada, kes küll homme kuuleb minu lauluhäält? :,: Ja kes päästab selle sõlme lahti minu rinna päält? :,: Tüdruk, armastan päikest ja tuuli Albert Uustulnd / Albert Uustulnd Öö saabund sadama üle, laiutab lahtede suus. Tähtede helkivas süles
Ajakirja seisund oli selleks ajaks kindlustumas: esimesed kitsamalt suunitletud erialaajakirjad ilmusid ajalehtede lisadena, kuid 1911 ületas iseseisvate ajakirjade arv ajalehtede arvu (1914 oli 30 ajakirja kõrval 12 lisalehte). Jaan Tõnisson Jaan Tõnisson 1868 1941 Sündis Viljandimaal Mursi talus põlise taluperemehe pojana 22. dets 1868. Peres oli 9 last. Isa suri varakult. JT õppis rääkima alles 3aastaselt, lugema hakkas 10aastaselt. Tema kooliajast teatakse, et oli vagune ja tark poiss, kes oli rohkem omaette ega teinud teiste poistega eriti tegemist. Õpetajatega aga sattus pidevalt vastuollu seoses oma eestimeelsuse (tema eeskujuks oli C. R. Jakobson) ja eesti keeles rääkimise pärast. Hiljem tema Jakobsoni-vaimustus jahtub selle demagoogiliste võtete pärast võitluses J. Hurdaga. Lugupidamine Jakob Hurda vastu aga tõusis. Jaan Tõnisson lõpetas Tartu Ülikoolis õigusteaduse. K. A. Hermann kutsus ta kohe
annaabi.ee 
