Põhiline loomeaeg 1906 1910 Kirjutas luulet, proosat, kriitikat Loomingu enamus on hävinud Looming on väga vastuoluline, segu andekusest ja vaimuhaigusest, mässuline Oks ei viimistlenud oma loomingut Ta ise määratles oma töid mittekirjanduslike terminitega intermetso, meeleolu jne. Teosed Kogutud teosed (Stockholm 1957) 1909 oratoorium "Kannatamine", osaliselt avaldatud 1918 novell "Tume inimeselaps" 1920 novell "Neljapäev" " Vaevademaa" proosavalimik 1967 " Hingemägede ääres" proosavalimik1989 Vaino Vahing kirjutas J. Oksast monodraama "Mees, kes ei mahu kivile"
"Liivakell" ja Tammsaare "Poiss ja liblik". Friedebert Tuglase kõrval esindavad rühmituste aja proosat eriti ilmekalt Jaan Oks ja Oskar Luts, kumbki talle eriomasel viisil. Jaan Oksa teostes on peamiseks aineks küla oma elu ja inimestega, äratuntavalt Saaremaa küla, kust kirjanik ise pärines. Oksa esimesed ajalehtedes avaldatud jutud on valdavalt realistlikud. ("Naisevõtmine") Noor-Eesti väljaannetes ilmunud Jaan Oksa proosateosed, nagu "Küla", "Tume inimeselaps" ja "Vaevademaa", lähtuvad samast maaeluainest, ent on esituselt modernsemad ja keerukamad. Oksa kohta on nii kaasaegsed kui ka hilisemad kirjamehed lausunud tähelepanuväärselt tunnustavaid sõnu. Rühmitustest eraldi seisis Oskar Luts, kes alustas ja hiljem ka jätkas realistina, kuid vahepeal tegi põike uusromantikasse. Saavutas kiiresti populaarsuse oma realistlike komöödiatega ("Paunvere", "Kapsapea") ning eriti jutustusega "Kevade". Ent kohe pärast esimeste teoste avaldamist püüdis ka
kopikad". Tema kriitikakogu ,,Kriitilised tundmused" on täis karme ja negatiivseid hinnanguid. Oksa loomingu lõppjärku kuuluvad ,,Nimetu elajas", ,,Ihu" ja ,,Emased" on oma lausa pillavas väljendusjõus ja assotsiatiivsuses muidugi palju markantsemad, modernistlikumad ja ometi ei ei ole Oksa varasemate ja natuke hilisemate teoste, üldse ta loomingu eri osade, vahel mingi ületamatu kuristik. Lisaks veel tema teoseid: ,,Vaevademaa", ,,Tume inimeselaps", ,,Hingemägede ääres", ,,Kannatamine", ,,Koolmeistri hobune", ,,Orjapojad", ,,Otsija metsas". 7 III JAAN OKSA TEOSTE ARVUSTUSI "Tume inimeselaps" (lk. 187) Ma ei kujuta ette, missugusele inimesele Jaan Oksa looming üleüldse "meeldida" võiks. Vast Ian Curtisele võinuks, aga too Manchesteri bändi Joy Division laulja poos end juba ligi
Uusromantilisele proosale olid iseloomulikud lühizanrid nagu novellid, miniatuurid ehk laastid. Jaan Oks Peamiseks aineseks oli küla oma elu ja inimestega. Tema esimesed jutud olid realistlikud, kujutatud oli tööd, igapäevast eluolu, külainimeste mõttemaailma. Tema proosateosed ilmusid ka Noor-Eesti väljaannetes, need teosed olid modernsemad ja keerukamad. Tema tähtsaimad teosed on ,,Küla", ,,Tume inimeselaps" ja ,,Vaevademaa". Oskar Luts (1887-1953) Oli sõltumatu kirjanik. Kuulsuse saavutas realistlike komöödiatega(,,Paunvere", ,,Kapsapea", ,,Kevade"). Tema teostes põimuvad sümbolistlik ja realistlik kujutuslaad. Kevade nn Tootsi-lood on teinud tema tuntuks läbi aegade. Tema tuntuim sümbolistlik teos on ,,Soo", armastust käsitlev jutustus ,,Kirjad Maariale", draamad ,,Sinihallik" ja ,,Sootuluke". 20-30ndatel naasis ta realistliku
eriomasel viisil. 47 · Jaan Oksa teostes on pealmiseks aineks küla oma elu ja inimestega, äratuntavalt Saaremaa küla, kust kirjanik ise pärines. Noor-Eesti väljaannetes ilmiunud J. Oksa proosateosed nagu ,,Küla" (1910) , Tume inimeselaps" (1912) ja ,,Vaevademaa"(1915), lähtuvad samast maaeluainest, ent on esituselt modernsemad ja keerukamad. · Esimene maailmasõda pidurdas tunduvalt eesti kirjanduse arengut. Eriti märgatav oli proosa suurvormide -- romaani ja jutustuse -- osatähtsuse vähenemine kirjanduse üldpildis. · Siiski ei katkenud neil aegadel päriselt ka pikema proosa areng; väheste sõjaaegsete romaanide kunstiline tase oli kõrge, nagu nähtub F. Tuglase "Feliks Ormussonist" (1915) ja E
tunde-ja meeleoluvarjundeid. · F.Tuglase kõrval on esindavad rühmituse ajal proosat eriti ilmekalt Jaan Oks ja Oskar Luts , kumbki talle eriomasel viisil. 93 · Jaan Oksa teostes on pealmiseks aineks küla oma elu ja inimestega, äratuntavalt Saaremaa küla, kust kirjanik ise pärines. Noor-Eesti väljaannetes ilmiunud J. Oksa proosateosed nagu ,,Küla" (1910) , Tume inimeselaps" (1912) ja ,,Vaevademaa"(1915), lähtuvad samast maaeluainest, ent on esituselt modernsemad ja keerukamad. · Esimene maailmasõda pidurdas tunduvalt eesti kirjanduse arengut. Eriti märgatav oli proosa suurvormide -- romaani ja jutustuse -- osatähtsuse vähenemine kirjanduse üldpildis. · Siiski ei katkenud neil aegadel päriselt ka pikema proosa areng; väheste sõjaaegsete romaanide kunstiline tase oli kõrge, nagu nähtub F. Tuglase "Feliks Ormussonist" (1915) ja E
annaabi.ee 
