Märt, sulane Mari on Tammaru perekonda juba varem võetud ning ta saab perepojaga hästi läbi. Ta on nagu nende endi tütar. Ükskord Mari õppis piiblit ning perenaine ketras ja Margus vajadusel parandas Marit. Väljas oli külm talveilm ning peremees ja sulane Jaanus sisenesid tuppa. Neid kõiki aga hirmutas huntide ulgumine, mis on vägagi lähedal. Seejärel aga on kraapimine ukse taga. Kõik kohkuvad ning peremees võtab püssi. Ust avades leiab ta aga ukse tagant väikese lapse. Vaesekene on külmunud ning ta võetakse tuppa. Tolle lapse lähedase uurimise järel leitakse, et ta vastab samale kirjeldusele, kelle ema äsja nõia pähe mõrvati. Pererahva südametunnistus aga ei luba teda ukse taha huntide juurde saata. Laps võetakse siis enda juurde. Pisike tüdruk jäigi pere juurde ning ta sai endale nimeks Tiina. Tema saabumisest on juba möödunud hea 10 aastat. Nii Margus, Mari kui ka Tiina on täiskasvanud inimesed. Selleks
punapõskne daam, ning mõtles temast: ,,Tskae koletist!" Supelmaja lähedal püüdsid poisikesed lihaga vähke; teda silmates pistsid nad tigedalt kisama: ,,Pronks! Pronks!" Ning siis on vana lai tohutu õõnega paju, ja selle otsas varesepesad... Ning äkki kerkis Jakovi mällu nagu elavalt heledate juustega lapsukene ja paju, millest Marfa oli kõnelnud. Jah, seesama paju see ongi roheline, vaikne, nukker... Kui vanaks ta vaesekene on jäänud! Ta istus paju alla ja hakkas meenutama. Teisel pool kaldal, kus nüüd on luht, seisis siis kõrge kasesalu, aga seal paljal künkal, mis paistab taevarannal, sinas siis põlisvana männimets. Jõge mööda käisid lodjad. Kuid nüüd on kõik tasane ja sile, ning ülejõe seisab ainult üks noor ja sale kasekene nagu tütarlaps, ning jõel on ainult pardid ja haned ega ole seda moodigi, nagu oleksid siin kunagi lodjad liikunud. Näib, nagu oleks
väga armukadedaks ja hakkas tülitsema. See oli Juuliusele tõesti liig ja esmakordselt astus ta tõsiselt Emmile vastu. Juulius oli alati olnud lepplik ja rahulik, kuid nüüd oli ka tema kannatus katkenud. ,,pärast seda, mis sa mulle praegu ütlesid, ei kõlba see maja enam ühelegi lapsele eluasemeks. Sa oled selle maja alusmüürid maha kiskunud, naine! Tuli koldes on kustunud..." (K. Ristikivi. Tallinn: Eesti raamat, 1985 lk 233 ). Juuliust ärritas Emmi kogu suhtumine, Emmi vaesekene oli aga nii rumal, et ei taibanud üldse mida Juulius selle jutuga mõtles. Juulius lahkus majast, ja mõtles seda teha jäädavalt. Väljas aga ei oodanud teda mitte keegi. Juulius Kilimit läks tagasi koju, kodu oli tema koht, kodu oli tema kindlus. ,,Koju! Ta oli nagu väike laps, kellele äkki meelde tulevad kodu ja ema. Kodu- soe ja valge- ja sooja teed! Jah, tal oli isegi nälg, ta polnud ju eile hommikust saadik midagi söönud. Seal viimaks, seal on kodu, valgustatud aknad, Emmi...! (K
Tähtsamaks konstruktsiooniliseks uuenduseks on roidvõlv. Raidkivist või tellistest laoti võlvi raamivad tugevad vööndkaared, mis lukustatakse päiskiviga. Varagootika kaunimate ehitiste hulka kuulub Pariisi Notre Dame'i kirik. Rosettaken on ümmargune aken, kasutatakse nii piki- kui põikihoone otstes. Erinev on inglise gooti ja saksa gooti. Gootika saab alguse Prantsusmaalt. Sisearhitektuuris hämmastab kirikute kesklöövi kõrgus. Inimene tunneb end seal väga väiksena (ohsa vaesekene). Gooti kirikus puuduvad seinamaalid. Seinu lõhestavad nüüd kõrged rikkaliku raamistusega värvilistest klaasidest aknad, mille läbi tuleb müstilist valgustvitraaz. Pole kõrged. Tallinn oli üks keskaja paremini kindlustatud linnu. ¾ Tallinna linnamüürist on alles. Keskaegses apteegis müüdi komme. Tallinna toomkirik, Oleviste kirik. Ainult Itaalia ei võta gooti stiili üle, jäävad romaanile truuks. Käsitöömeistrid tegid nii skulptuure kui maale. Gootis ehitakse kirikuid
targa inimese eesmärgiks. Me võime siin tuua selgituseks mõned lihtsad näited. Näiteks kooliskäimine on teatud mõttes paratamatu. Kas paratamatus ja vabadus välistavad teineteist? Võiks vastata, et ei välista, sest on ju õpilasi, kes käivad koolis heameelega, kellele kooliskäimine naudingut pakub. Kohustuslikkus on jäänud siin tahaplaanile ning esile tõuseb soov: ma tahan kooli minna ja ma lähengi (mitte aga: mind sunnitakse, ja ma allun vaesekene!). Praktiliseks elureegliks tuleks endale tõesti võtta: kui mingi tegevus on paratamatu, siis tuleb see tegevus endale meeldivaks teha tuleb see paratamatus omaks võtta (s.o tunnetada see paratamatus). Mõnedes asjades on inimesed väga edukalt seda reeglit järginud: näiteks söömine on ju paratamatus, kuid kas on palju neid inimesi, kes, tundes kõhu tühja olevat, kurdavad, et jälle on tarvis sööma minna?! Väikestele lastele on võibolla vastik
Mari on Tammaru perekonda juba varem võetud ning ta saab perepojaga hästi läbi. Ta on nagu nende endi tütar. Ükskord Mari õppis piiblit ning perenaine ketras ja Margus vajadusel parandas Marit. Väljas oli külm talveilm ning peremees ja sulane Jaanus sisenesid tuppa. Neid kõiki aga hirmutas huntide ulgumine, mis on vägagi lähedal. Seejärel aga on kraapimine ukse taga. Kõik kohkuvad ning peremees võtab püssi. Ust avades leiab ta aga ukse tagant väikese lapse. Vaesekene on külmunud ning ta võetakse tuppa. Tolle lapse lähedase uurimise järel leitakse, et ta vastab samale kirjeldusele, kelle ema äsja nõia pähe mõrvati. Pererahva südametunnistus aga ei luba teda ukse taha huntide juurde saata. Laps võetakse siis enda juurde. Pisike tüdruk jäigi pere juurde ning ta sai endale nimeks Tiina. Tema saabumisest on juba möödunud hea 10 aastat. Nii Margus, Mari kui ka Tiina on täiskasvanud inimesed. Selleks
annaabi.ee 
