Vadjalastega asustatud ala ulatunud varasematel ajajärkudel kaugemale nii lääne-, ida- kui ka lõunasuunas 19. sajandi teisel veerandil toonases Peterburi kubermangus 37 asulat Kultuur Üks väikseima kõnelejaskonnaga läänemeresoome keeli Vadja keele kõige lähemateks sugulasteks peetakse üldiselt eesti keelt ja liivi keelt 1998 - Emakeelena räägiti kolmes Lauga jõe suudme äärses külas: Liivtüläs, Luuditsas ja Jõgõperäl Esimesed viited vadjalastele on teadaolevalt 9. sajandist, mil neid kutsuti tsuudideks 2011. aasta seisuga oskab vadja keelt hästi rääkida 8 vadjalast Millega tegeleb Elatusalaks on maaviljelus, millega liitub loomakasvatus Tegelesid ka kalapüügiga ning põlluharimisega Huvitav Info Esimene vadjalaste "avastaja" oli Narva pastor 20. sajandi alguses töötati välja vadja keele grammatikat ja sõnaraamatut 1440. aastail küüditasid ordurüütlid rühma vadjalasi tänapäeva Lätisse Bauska lähedale. Alates 1990
aastate) lõpuni, millal viimane rääkija suri. Läänevadja Mäe ja Oru murrakud hääbusid samuti 1960. aastatel. Vadja keelt esindas 2006. aastal Östersundis toimunud Euroopa regionaal- ja vähemuskeelte lauluvõistlusel Liet Lavlut lauluga "Kui miä kazvõlin kanaine" ansambel Raud-Ants. ÕPETUS Veel 21. sajandi esimestel aastatel õpetati lastele vadja keelt Luutsa küla koolis, kuid loobuti huvipuuduse tõttu. 2011. aasta alguses avati Kingissepa koduloomuuseumis vadjalastele ja isuritele pühapäevakool, kus õpetatakse ka vadja kultuuri ja keelt. Vadja keelt võib õppida mitmes ülikoolis: • Helsingi Ülikool, Soome-ugri osakond: Läänemeresoome keeled • Joensuu Ülikool, Soome keele ja kultuuriteaduse osakond: Läänemeresoome keeled • Jyväskylä Ülikool, Keelte osakond: Läänemeresoome keeled • Tartu Ülikool, Eesti ja üldkeeleteaduse instituut: Soome-ugri osakond. KASUTATUD ALLIKAD https://et.wikipedia.org/wiki/Vadja_keel
omavahel vene keelt, kasutusest olid taandunud rahvarõivad ja omakeelsed laulud. Nii nagu kirjutas 1925. aastal üks väheseid vadjalasest õpetlasi Dimitri Tsvetkov, on just kreeka-katoliku usuga ühte sulades vadjalased loobunud oma keelest ning rahvustundest. Usuühtsuse alusel on hakatud end vastupuiklemata pidama venelasteks, teisalt aga ranget vahet tegema teiseusuliste (st. luterlike) soomlaste ning eestlaste vahel, kes ometigi keeleliselt vadjalastele lähedasemad. 19. sajandi lõpuks jõudsid vadjalaste etnograafilisele asualale suured kiviteed ning raudteeühendus, mis avas needki maakohad täiel määral industrialiseerumisele ja urbaniseerumisele. See tõi omakorda kaasa võõraste massilise juurdevoolu ning traditsioonilise etnotsentrilise külaühiskonna järkjärgulise murendumise. Veel praegugi seostavad Vaipoole vadja vanurid venelaste ja muude "võõramaalaste" tulekut külla suurte maanteede ja raudteede rajamisega
taandunud rahvarõivad ja omakeelsed laulud. Nii nagu kirjutas 1925. aastal üks väheseid vadjalasest õpetlasi Dimitri Tsvetkov, on just kreeka-katoliku usuga ühte sulades vadjalased loobunud oma keelest ning rahvustundest. Usuühtsuse alusel on hakatud end vastupuiklemata pidama venelasteks, teisalt aga ranget vahet tegema teiseusuliste (st. luterlike) soomlaste ning eestlaste vahel, kes ometigi keeleliselt vadjalastele lähedasemad. Siiski on viimastel aastatel Vadjamaal käies märgata ka mõnd positiivsemat muutust. Elavnenud on noorema põlvkonna huvi oma keele ja kultuuri vastu, välja on "ilmunud" inimesed, kes on hakanud väärtustama vadja keelt ja vadjalaseks olemist. Luuditsa külas on loodud esimene omaalgatuslik koduloomuuseum ning Jõgõperä koolilapsed on õpetaja juhendmisel õppinud vadjakeelseid laule. Peterburis tegutseb vadjafiilide ring, kes käivad
1. Vadjalased lk 4 2. Nimetused lk 4 3. Asuala lk 4 4. Arvukus lk 4 5. Keel lk 5 6. Ajalugu lk 5 7. Elatusalad lk 7 8. Usund lk 7 9. Tänapäev lk 7 10. Lisad lk 8 3 Vadjalased Vadjalased on läänemeresoome rahvas, Leningraadi rajooni lääneosa põliselanikud, kelle asuala ulatus teise aasta-tuhande algul Narva jõest ja Peipsist Gatsinani. Peamisi muistiseid on laibamatustega kääbaskalmistud (paljudele haudadele kivikatete), kust on leitud vadjalastele iseloomulikke ehteid: ripatseid, oimurõngaid, käe võrusid. Mitu korda on vadjalasi siirdunud Kirde-Eesti rannikumurde ja idamurde alale, kus nad sulanesid eestlaste hulka. 12. sajandil ühendati vadja ala novgorodi valdustega. 15. sajandi lõpul nimetati Novgorodimaa loodepoolne haldusala Vadja viiendikuks. Enamik vadjalasi on alates 11.- 12. sajandist sulanenud idaslaavlastega, osa isuritega. Õigeusku pöörduti peamiselt 16. sajandil 1848. asta andmeiloli vadjalasi 5148, 1926
) puhul on Alutaguse etniliste olude suhtes olulisim see, et esmakordselt kohtuvad nüüd kalmeid ka Peipsi rannikul ja Kuremäe lähistel. Pärast seda ida poolt tulid uued siirdlased, kes pärinesid vadjalaste lõunahõimust. See hõim elas territooriumil, mis hõlmas 10. - 11. sajandil ligikaudu Oudova, Samro järve, Luuga jõe keskjooksu ja Narva jõe keskjooksu vahelise ala. Arheoloogiline materjal näitab, et alates 14. sajandist tugevnes eesti kultuuri mõju Alutaguse lõunaosa vadjalastele, ehkki niigi oli tegemist keeleliselt ja kultuuriliselt Eesti hõimudele lähedase rahvaga. Samas jäi siinne rahvastik tihedatesse sidemetesse ida pool Narva jõge ja Peipsit elavate hõimudega. Viimaste hulka asus aga alates 13.-14. sajandist 3 järk-järgult üha rohkem elama lõuna poolt tulnud vene talupoegi, kes pagesid mongolite rüüsteretkede ning vene vürstide oma vaheliste sõdade tõttu põhjapoolsematele aladele. 17
tehtud rajatis, mis hoidis seda kõike koos. Lõhaveres näitasid kõik märgid ka seda, et muinaslinnuste palgid olid asetatud horisontaalselt. Matmiskombed Järkjärglult hakkas kasvama maahaudadega matuste osakaal. Maahaudades oli panuseid eriti rikkalikult. Pealeselle on olemas ka ümarkääpad, kuid need on suhteliselt haruldased. Kääpaid on Virumaal ja Kagu-Eestis ning mujal neid pole. Arheoloogiline materjal näitab, et Virumaa kääpad on kuulunud vadjalastele. Kagu-Eestis on kääpad sellisel ajal, kus on omal ajal elanud setud. Kui võrrelda viikingite ajaga, siis isegi hilisrauaajast on aardeid leitud mõnevõrra enam, aga koostise poolest on nad hoopis teistsugused. Nüüd on aaretes Araabia hõbemüntide asemel Lääne-Euroopa mündid. Ehteid oli viikingite ajal suhteliselt vähe ja nad olid sisse toodud. Hilisrauaaegsed ehted olid aga suuremas osas kohalikud. Seega vähemalt 12ndast sajandist on asunud tegutsema kohalikud hõbesepad
annaabi.ee 
