poole. Peamiseks eesmärgiks on tal arendada oma kunstioskusi õpingute kaudu. Ilma töö ja rahata satub ta eestlasest maalermeistri juurde. August Jansen pääseb Kunstide Edendamise Seltsi Kooli. August Jansen on ka väga tihedalt kontaktis teiste eesti kunstnikega nagu N.Triik ja J. Koort, kellega ta elab isegi mõnda aega koos. 1904. aastal lõpetab Jansen kooli hõbemedaliga. Jansenis oli revolutsiooniline meelsus teatavasti hakanud juurduma juba tema töötamisel Narva vabrikuis. Aastate jooksul muutus ta tolleaegsel Venemaal valitsevais klassivastuoludes ja sotsiaalses ülekohtus üha teadlikumaks. Ja kui siis 1905. aastal puhkeb revolutsioon, võtab Jansen sellest aktiivselt osa. Samal ajal aga jätkab Jansen oma kunstiõpinguid. 1905. aastal astub ta Peterburi Kunstide Akadeemiasse. Janseni tööd joonistamises ja maalimises on hinnatud rahuldava ja heaga. Teoreetilistes ainetes esineb ka mitterahuldavaid hindeid. Väga häid ei ole üldse
vaheaegadega kestnud õpinguid 1911. aastal. Ülikooli aegadel astus August Rei Peterburi Eesti Üliõpilaste Seltsi, hiljem kuulus üliõpilasseltsi "Ühendus". Novgorodi perioodil innustus August Rei revolutsioonilisest liikumisest. Ta oli Venemaa Sotsiaaldemokraatliku Tööliste Partei Tartu komitee liige aastast 1905. Samal aastal, pärast suure osa Tallinna sotsiaaldemokraatide arreteerimist, asus Rei tööle Tallinna, kus aitas rajada sotsiaaldemokraatlikke ühinguid vabrikuis. Pärast sõjaseaduse väljakuulutamist detsembris 1905 varjas August Rei end Tallinnas, jätkates poliitilist organiseerimistööd. 1906. aasta algul Rei vangistati, kuid sai kautsjoni vastu vabaks 11. juulil 1906. Hiljem lõpetati tema süüdistus süü tuvastamatuse pärast. Juulis 1906 võttis Rei osa ristleja "Pamjat Azova" mässu organiseerimisest ning pärast selle nurjumist tegutses lühikest aega Narvas põrandaaluse organisaatorina, jätkates
tõusu kõrgele vastasnõlvale. Näeme hulka naisi, nende seas palju eakaid, mööda kitsukest, vihmadest uhutud jalgrada künkale rühkimas. Ja veel kord üldplaane ristkäigust. Arvustus oli filmi suhtes heatahtlik. Rasmus Kangro-Pool kirjutas „Päevalehes“: „Looduse ilu mererandadega ja mägiste Võrumaa maastikega, jõed, kosed, maanteed ja metsad. Üksikasjus ja panoraamides, meie linnad ja väärtuslikud ehitused üle maa, meie töö põldudel ja vabrikuis ning sadamates, meie inimesed töötamas, pidutsemas, tantsimas, sportimas – kõik see on ühendatud põnevaks tervikuks nagu deklaratsioon „Kas tunned maad...?““ R. Kangro-Pool pidas samuti oluliseks sisuka filmi kasvatuslikku ja teabeväärtust ning nõudis omakorda toetust kodumaisele filmitootmisele, lootes nii valitsusvõimusid kui avalikkust saavat usku sellesse, et „meie võime oma filme teha ja peame seda tegema“.
see aeg tuleb iseärase hoole ja kaitse alla võtta. Tarvilikku kaitset võib mainitud emadele pakkuda vaid seaduseandluse teel. Osalt on see juba teaostunudki. Rahvusvaheline töökonverents võttis 1919 a. resolutsiooni vastu, milles soovi avaldatakse, et emadele 6 nädalat enne ja 6 nädalat peale sünnitamist vaba aega antaks ja selle aja eest palk täielikult välja makstaks. Seadus kaitseb ainult neid emasid, kes korralikult ja alaliselt vabrikuis või teisis suuremais ettevõtteis töötavad. Peale nende on aga veel palju emasid, kes seadusele ei allu ja kellele oleks hädasti tarvis palju abi. Neile tulevad appi osalt omavalitsused, osalt seltsid. Nii on esimesed sammud emade kaitseks astutud, kuid suurem töö seisab ees. 8 Amm ja ta laps Amme küsimusega on vanast ajast saadik kõik rahvad teotsenud, kuid ta on siiski alles lahendamata
provintsilehti, demokraatliku suunaga ajaleheks, mis pakkus lugejaile rohkesti asjakohaseid populaarteaduslikke kirjutisi ja mõnusat ajaviitelektüüri. Ta tegeles ka 1897. aasta teisel poolel peamiselt ainestiku kogumisega teoksil oleva töölisromaani jaoks. Kuigi romaanis ,,Raudsed käed" püüdis autor Kreenholmi vabriku tööliste töö- ja elutingimusi tõetruult kujutada ja ainult ridade vahelt mõista andis, et ,,tööline isegi võrdlemisi eeskujulikult korraldatud ja juhatatud vabrikuis ja tehaseis ei ole roosidele sängitatud", hakkas Narva sandarmivalitsus siiski huvi tundma autori isiku vastu. Siiski võeti lugejate poolt ,,Raudsete käte" osade ilmumine ,,Virmalises" soojalt vastu. On säilinud ka teateid, et Kreenholmi manufaktuuri juhtkond on teinud takistusi ,,Raudsete käte" edasiseks ilmumiseks ,,Virmalise" veergudel. 1898. aastal lahkus Vilde Narvast, et asuda ,,Eesti Postimehesse". 12
annaabi.ee 
