ÕENDUSDIAGNOOS Rühmatöö. 49aastane mees toodud kiirabiga haiglasse tänavalt. Möödujate sõnul oli kõndimise pealt seisma jäänud, veidralt häälitsenud ja vabisedes maha kukkunud. Suust eritub rohkelt verist sülge, liigutab aktiivselt kõiki jäsemeid ja tahab kuhugi minna. Verbaalset kontakti ei saa, arusaamatu hääl. RR 175/110, pulss 115, regulaarne, hingamissagedus 24, SpO2 93%. Välja näeb hoolitsemata, taskutes..
hämaruses? Kes oli rullinud purpurset vaipa, kes veeretanud kõrvitsat põrandal ? Kus oli Huhuu? Oli see Huhuu, kes istus baldahhiini all, kollane kuub seljas ja punane müts peas? Toas oli kottpime, väljas niisama. Tuul lõõtsus vastu aknaid ja seinu. Siis hakkas vihma rabisema, esiti harva ja siis tihedalt, mitu tundi. Kus oli Isand nüüd? mõtles Popi. Kuhu on ta läinud? Kuhu on ta jäänud? Kas ta tuleb? Ja kogu öö läbi valvas Popi külma seina ääres, vabisedes külma ja hirmu pärast. Ta kuulas vihma kurba rabinat ning ootas Isandat. Isand aga ei tulnud, ei tulnud iialgi enam. Alles hommiku koidikul suikus Popi silmapilguks. Ja ta nägi und: Oli õhtu, ja tema oli ühes Isandaga teel koju. Taevas oli tuhkhalles madalais pilvis. Tänavad olid hämarad ja läksid silmanähtavalt hämaramaks. Popi ei teadnud, kust nad tulid. Nad olid juba väga kaua teel. Tänavale järgnes turg ja turule tänav, kuid kodu ei tulnud ikkagi veel.
Kes oli rullinud purpurset vaipa, kes veeretanud kõrvitsat põrandal? Kus oli Huhuu? Oli see Huhuu, kes istus baldahhiini all, kollane kuub seljas ja punane müts peas?Toas oli kottpime, väljas niisama. Tuul lõõtsus vastu aknaid ja seinu. Siis hakkas vihma rabisema, esiti harva ja siis tihedalt, mitu tundi. Kus oli Isand nüüd? mõtles Popi. Kuhu on ta läinud? Kuhu on ta jäänud? Kas ta tuleb? Ja kogu öö läbi valvas Popi külma seina ääres, vabisedes külma ja hirmu pärast. Ta kuulas vihma kurba rabinat ning ootas Isandat. Isand aga ei tulnud, ei tulnud iialgi enam. Alles hommiku koidikul suikus Popi silmapilguks. Ja ta nägi und: Oli õhtu, ja tema oli ühes Isandaga teel koju. Taevas oli tuhkhalles madalais pilvis. Tänavad olid hämarad ja läksid silmanähtavalt hämaramaks. Popi ei teadnud, kust nad tulid. Nad olid juba väga kaua teel. Tänavale järgnes turg ja turule tänav, kuid kodu ei tulnud ikkagi veel. Popi
Nöör pidi ta pea otsast kaksama. tõusis, tuba oli kollane, Huhuu hüppas puuris -. Siis käänas eesmineja esimest korda pead ja vaatas taha, ning Popi nägi tema Kuid mis oli siis sündinud? Mis oli sündinud kollases hämaruses? Kes oli nägu -. rullinud purpurset vaipa, kes veeretanud kõrvitsat põrandal? Hädaldava kisaga kargas Popi astjakirstu alt keset tuba, üleni vabisedes. Ja Kus oli Huhuu? Oli see Huhuu, kes istus baldahhiini all, kollane kuub seljas ja samal hetkel nägi ta Isandal seisvat tagatoa lävel, käega uksepiidast kinni hoides, punane müts peas? argikuub seljas ja öömüts peas. Toas oli kottpime, väljas niisama. Tuul lõõtsus vastu aknaid ja seinu. Siis Mõne lühikese hetke vaatas Popi teda uimaselt, minutise rõõmu riivatud. Siis
Nöör pidi ta pea otsast kaksama. tõusis, tuba oli kollane, Huhuu hüppas puuris -. Siis käänas eesmineja esimest korda pead ja vaatas taha, ning Popi nägi tema Kuid mis oli siis sündinud? Mis oli sündinud kollases hämaruses? Kes oli nägu -. rullinud purpurset vaipa, kes veeretanud kõrvitsat põrandal? Hädaldava kisaga kargas Popi astjakirstu alt keset tuba, üleni vabisedes. Ja Kus oli Huhuu? Oli see Huhuu, kes istus baldahhiini all, kollane kuub seljas ja samal hetkel nägi ta Isandal seisvat tagatoa lävel, käega uksepiidast kinni hoides, punane müts peas? argikuub seljas ja öömüts peas. Toas oli kottpime, väljas niisama. Tuul lõõtsus vastu aknaid ja seinu. Siis Mõne lühikese hetke vaatas Popi teda uimaselt, minutise rõõmu riivatud. Siis
ookean tema all näis liikumatu. Kissitades silmi kirglikus keskendatuses, hoides hinge kinni, pingutas ta end ... veel hetkeks ... sekundiks ... vaksa-võrra ... hoidma tiivakaart. Siis lõid suled sagritsi, ta tardus õhus ja kukkus kivina. Kajakatõug, nagu te hästi teate, ei vaaru õhus, kunagi ei kaota nad tasakaalu. Tuuletallamine on nende jaoks põlastusväärne temp, mis riivab kõikide au. Aga Jonathan Livingston Merikajakas, häbitu isend, kes pingutusest vabisedes taas ja taas oma tiibu kramplikult kaardu kiskus, et liikuda ikka aeglasemalt, veel aeglasemalt, kuni paigalseisuni, - tema polnud tavaline lind! Jah, enamik kajakaist vaevub omaks võtma vaid lihtlabased lennuvõtted: kuis jõuda rannast toiduni, kuis loojanguks laidudele tagasi - sellest piisab. Tavaliselt pole lendamine kajakatele üldse peamine, - küll aga õgimine. Ent sel kajakavõsul polnud peamiseks hoopiski söömine, vaid lend. Kõigest kõige rohkem
Kes peale. haavas teda?" Siis läks metsavahi-paar koju ja Maret jäi üksi oma pojaga. Kuid võõras ei vastanud. Ta istus imelikult kössis. Ta luised käed ei liikunud. Siis Ta istus madalale pingile surnukeha kõrvale, vaatas selle näkku ja jäi nõnda ütles ta, otsekui enese-ette: liikumata kauaks ajaks. Tuli põles vaevalt vabisedes ja kõik oli vait. Mareti silmad olid "Nüüd oleks võinud elu alata, kuid kõik on hilja. Ma tahtsin naist võtta, kuid mul kui verised haavad ja neist ei tulnud enam pisaraid. Ta vahtis aina poja nägu, sellesse pole enam elurõõmu. Ma tahtsin lapsi sünnitada, kuid mul pole enam jõudu. Kõik on süvenedes, otsekui püüdes ta jooni igaveseks ajaks meelde koguda ning südamesse juba hilja." kätkeda
Kaks aastat tagasi nägi mees sealsamas kohas mitu korda sama unenägu. Nägi, et peab minema Hispaania põldudele, otsima üles lagunenud kiriku, kus karjused tihti oma lammastega ööbivad, ning seal, kunagises käärkambris, kasvab viigipuu, ja kui ta selle alt kaevab, leiab ta peitetud varanduse. Aga ta ei ole nii napakas, et läheks läbi kõrbe paljalt sellepärast, et nägi paar korda ühte ja sama unenägu. Seejärel mees lahkus. Poiss tõusis vabisedes püsti ning nägi, et püramiidid naeratavad talle ning tema naeratas vastu ja ta süda oli rõõmuga täidetud. Ta oli oma varanduse üles leidnud. [1] 13 Santiago jõudis mahajäetud kiriku juurde, labidas kaasas. Tükk aega istus ta maas ja mõtles oma lõpututele radadele ja Alkeemikule. Poiss jäi magama ning kui ta ärkas, oli päike juba kõrgel taevas
Poiss kukkus kõhuli maha. Siis vaatas aga pealik talle otsa ja rääkis: Sa ei sure. Elad edasi ja saad teada, et inimene ei saa olla nii loll. Ta ise oli kaks aastat tagasi siinsamas kohas näinud ka mitu korda ühte unenägu, et peab minema Hispaania põldudele otsima üles lagunenud kiriku, kus karjused tihti oma lammastega ööbivad ja seal kunagises käärkämbris kasvab viigipuu, mille all peitub varandus. Mees aga ei käinud oma une järgi ja lahkus nüüdki. Poiss tõusis vabisedes püsti ja vaatas veel kord püramiide. Need naeratasid talle ja ta naeratas neile vastu ja ta süda oli rõõmuga täidetud kuna ta oli oma varanduse üles leidnud. Öö saabudes jõudis ta väikese mahajäetud kiriku juurde. Käärkambris kasvas endiselt viigipuu. Ta oli seal varem olnud oma lammastega, aga nüüd oli tal lammaste asemel labidas. Ta istus seal tükka aega, kuni jäi lõpuks magama. Kui päike oli kõrgel taevas, ärkas ta ja hakkas viigipuu juure kõrvalt kaevama
naerune suuke, millal sa puhkad, millal sa magad? -- Öösiti valgust ju jagad." ,,Väikene lapsuke, tatsuja tapsuke, päeval ma puhkan, päeval on aega mul, siis kui päikene seltsiks on sul." Sügise tulekul Ma nägin täna pääsukesi reas aialatil istumas ja teisi laululinnukesi end parvedesse kogumas. Veel vaatab pilvepilust päike ja paitab põldu leinavat. Teeb mesilane viimseid käike kesk kanarbikku õitsevat. Ja veskijärves vabisedes veel kiigub koltund pilliroog, kui tuuleiilist rabisedes lööb äkki alla vihmahoog. Veel pisut päikest möödund suvest, veel nõmmes õitseb kanarbik, ent uduvihmast hommikusest on tunda sügis, hall ja pikk. Rukkilill lõikuskuul Kust tulid, rukkilill, vilja keskele? Miks nõnda ärevil, sinililleke? ,,Siin mina ilutsen rukkikõrte seas siin mina pidutsen sinikübar peas. Mind, pole külvatud leivaviljana, siin kasvan hüljatud lisarohuna.
Kui säherdusi asju on tulemas, siis on inimesel otsekui teravam silm ja teravam nina.» «Ja-jah, jänese silm ja hirve nina,» pilkas keegi kuulaja. «Ei, ma ütlen tõepoolest -- kohe teravam silm ja nina, nagu toaksid ette, mis tuleb. Ja ennäh, tuligi, ühel kenal päeval sibavad kaks talupoega, kes lossist kaugel elasid, lossi ja kisavad: «Leedulased tulevad!» Säh sulle! Nüüd oli lugu lahti. Kõigil hirm nahas, kõigil kisa taga. Mina üksi ajasin pea püsti . . . » «Tahtsid vist vabisedes üle müüri vahtida,» arvas jälle üks kuulajaist. «Ei, ei, ma ütlen tõepoolest -- mina üksi ajasin pea püsti ja ütlesin: «Tulgu! Küll me neid tervitame.» Rüütel, kes mind tunneb ja teab, et ma sarvikutki ei karda, ütles: «Mine sina luurama!» Mina mära selga ja kui tuul minema. Teel valgusid juba põgenevad talupojad naiste-lastega vastu, kraaksusid, ulgusid ja kirusid: «Kaitsku nüüd rüütel oma teoloomi!» Ja ise vahtisid nii kadedalt mind, kes uhke täku seljas . . . »
saab seriff nad kätte. Tee ruttu! Ruttu! Ma otsin pakpoordi-pidi, otsi sa tüürpoordi-pidi. Mine parvele ja . . . » «Oh jumal, jumal! Parvele! Parve pole enam, see läks lahti ja kadus. Ja siin me nüüd oleme!» 13. P E A T Ü K K Noh, mul jäi hing kinni ja ma kaotasin peaaegu meelemärkuse. Olla hukkuval laeval ühes säärase jõuguga! Kuid polnud aega haledust tunda. Nüüd pidime leidma selle paadi, vajasime seda juba iseendile. Vabisedes ja värisedes läksime parda äärt pidi edasi, -- õige pikkamööda: tundus, nagu oleks terve nädal möödunud, enne kui tüürini jõudsime. Polnud märkigi paadist. Jim sosistas, et ei uskuvat, et suudab edasi minna; ütles, ta olevat nii hirmunud, et vaevalt jätkub tal jõudu. Aga ma kihutasin teda edasi; ütlesin, et me viimasesse hätta satume, kui laeva jääme. Siis kobasime edasi. Põrkasime väliskajuti tagaseina vastu, siis ronisime edasi luugini; koperdasime seal 282
annaabi.ee 
