tänapäeval enam pole, ebakorrapäraste teede ja lillede ning õitsvate põõsastega. Edelakülge on istutatud kaskede rida, mujale muruväljaku servadesse vahtraid ja kaski. Mõisa juurde kuulub ka park, mis rajati 18. sajandi lõpul ning on keskmise suurusega regulaarpark. Pargi peaosa on mõisa peahoone tagaväljak. Regulaarne osa lõppeb kirdes avara muruplatsiga, mille keskel on kõrgendik, kus kunagi asus kasvuhoone. Pargi osa lõpetab puuderivi. Vabakujuliselt oli kujundatud pargi põhjaosas oleva kahe tiigi ümbrus, millest tänapäevani on säilinud vaid üks, ning eesväljak. Parki täiendati pidevalt kuni 1990-nendate alguseni peaosa kujundust muutmata. Omaaegne regulaarpark on nüüdseks kujunenud parkmetsaks. Parki rajas loodusloo õpetaja Paul Pedaste 1923. aastal väikse botaanikaaia, mida peale Teist maailmasõda laiendati ning kus kasvas 2002. aastal 172 liiki võõramaiseid puid-põõsaid. Mõisa parki, botaanikaaeda
Tekkinud süvendisse kujundati püsililledega ümbritsetud Kirdetiik, kuhu juhiti kivirikka nõlvaga oja Väike Hundikuristik. Vabakujuline park Mitteregulaarsete kujundusvõtetega loodud park. Nn vaba kujundusstiil vastandub regulaarsele kujundusstiilile, jäljendades loodusmaastikku. Vaba kujundus tuli kasutusele 18. sajandi Inglismaal. Kirjanduses ja kõnekeeles on vabakujulist parki sageli kasutatud Inglise pargi sünonüümina. Inglise pargistiilile on omased vabakujuliselt looklevad teed ja veekogud, asümmeetria, loodusliku vormiga taimmaterjali kasutamine ja maastiku kohaliku eripära väljatoomine. Samu põhimõtteid kasutati hiljem laialdaselt linna- ja rahvaparkide kujundamisel. Jaapani aed Jaapani aia rajamine võeti Kadrioru pargis ette mitmil põhjusel. Esiteks vajasid Kirdetiik ja pargi kaugeim nurk korrastamist ning samas oli vaja midagi erilist, et jalutajaid Luigetiigist kaugemale meelitada.
sajandi algul. Nimelt siirdus ta 1905. aastal Baltikumist Düsseldorfi linnaaednikuks. Pargi hooneesisele osale jääb avar ja pikk pargiaas, mis lõpeb eemal jõe veepeegliga. Optiliselt jätkub pargiaas sealt edasi maastikupargile iseloomuliku aknaga pastoraalsesse maastikku. Pargiaasa piiravad kahelt poolt ebakorrapäraselt lainjalt istutatud madalad põõsaste ja püsilillede rühmad, nende taga kohati kõrgemad põõsad ning oskuslikult valitud liikidest vabakujuliselt kasvavad puud. Esiplaanile häärberi ette on sümmeetriliselt kahele poole istutatud nõeljatest siberi nulgudest tugevad tumerohelised puurühmad. Mida kaugemale Sillapää lossist, seda õrnema, heledama ja isegi hallima lehestikuga istutusmaterjali on kasutatud. Nõnda saavutatud optilise efektiga mõjub pargiaas veelgi pikema ja avaramana. Joonis Sillapää park (sillapää mõisapark.www) Sillapää pargiaasa krooniks on vaade peasissepääsu trepilt. See on hilisklassitsismile
bioloogiakandidaat Heiki Tamm. 2003. aastal alustati lähistroopika kasvuhoone asemele uees troopikamaja ehitust ja see valmis 20016. aastal. Alates 1. jaanuarist 2014.aastal tekkis asutus TÜ loodusmuuseum ja botaanikaaed, mil liideti botaanikaaed loodusmuuseumiga. Tartu Ülikooli botaanikaaia avakollektsioonid Taimesüstemaatikaosakond Taimesüstemaatikaosakond on rajatud 1890. aastal. Suguluse alusel jagatakse õistaimed kaheks klassiks: Üheidulehelised- osakonnad on kujundatud vabakujuliselt ja peenrad järgivad loodusliku levikut Euroopast Ida- Aasiani ja Põhja-Ameerikani. Alal kasvab 300 erinevat liiki taimi. Suve esimesel poolel kasvavad ja õitsevad taimed on Kaukaasiast pärit kolmeemakaline merenda(Merendera trigyna), sibuliiriselised, krookuselased, lumi-, märtsikellukesed kirgaslilled, puškiiniad, püvililled, madalakasvulised risoomsed iirised ja koerahambad Kaheidulehelised- Peenarde asetus on pärit 1909. aastast, mil taimed istutati vastavalt A. Engleri süsteemile
Aasia taimed, kasvuhooned, rosaarium, elulõngad, ravimtaimed ja pojengid. 2.1 Taimesüstemaatika osakond 1870.a rajatud taimesüstemaatika osakond asub kasvuhoonete ja aia peasissekäigu vahel. Kollektsioon tutvustab meie kliimas vastupidavaid looduslikke rohtseid õistaimi võimalikult erinevatest geograafilistest piirkondadest. Suguluse alusel jagatakse õistaimed kaheks klassiks: üheidulehelised ja kaheidulehelised. Üheiduleheliste taimede osakonna vabakujuliselt kujundatud peenrad järgivad taimede looduslikku levikut Euroopast Ida-Aasiani ja Põhja-Ameerikani. Alal kasvab taimi 300 erinevast taksonist. Esimesed kevadised õitsejad on Kaukaasiast pärit kolmeemakaline merendera (Merendera trigyna), sibuliirised, krookused, lumi- ja märtsikellukesed. Kaheiduleheliste taimede osakond asub samal kohal selle rajamisest saadik. Peenarde asetus on pärit 1909. aastast, mil taimed istutati vastavalt A. Engleri süsteemile. Lihtsama
tutvusid nii antiikkultuuri kui ka Itaalia maastikega. Saadud muljeid rakendati koduste maastike kujundamisel, mistõttu tüüpiline Inglise park meenutab paljuski Itaalia maastikku. Maastikukujunduse eeskujuks võeti tuntud meistrite, nt Claude Lorraine'i ja Nicolas Poussini maastikumaalid. Esimeseks täielikult Inglise stiilis kujundatud pargiks peetakse Chiswick House'i. Inglise pargistiilile on omased vabakujuliselt looklevad teed ja veekogud, asümmeetria, loodusliku vormiga taimmaterjali kasutamine, maastiku kohaliku eripära väljatoomine ning rohked antiik- ja neogooti paviljonid, kunstlikud varemed jm stafaazehitised. Samu põhimõtteid kasutati hiljem laialdaselt linna- ja rahvaparkide kujundamisel. Inglismaa tuntuimad maastikuparkide kujundajad on William Kent (16851748), Lancelot (Capability) Brown (1715 1783) ja Humphry Repton (17521818)
annaabi.ee 
