Tragöödia on lepitamatult tragöödilisel konfliktil põhinev draamateos, mis lõpeb kangelase hukkumise või raskete kannatustega. Tragöödia käsitleb inimese elu kõige põhilisemaid vastuolusid: inimene ja jumal, inimene ja saatus, inimene ja ühiskond. Tragöödia tegelased on harilikult suure tahtejõuga, sügavate tunnete ja kindlate karakteritega inimesed. Need omadused juba eeldavad pinge tekkimist. Tugeva iseloomuga inimese hukkumine ülejõukäivas võitluses, süvendab vaatajasse sügavat austust, imetlust ja kaastunnet. Tragöödia tegevuse haripunkti kangelase kokkuvarisemist või hukkumist nimetatakse katastroofiks. Komöödia Komöödia on pilke-, naljamäng. Lõvusalt laheneva konfliktiga näidend. Kömöödia naervuvääristab koomiliste väljendusvormide, nt. Huumori ja satiiri vahendusel inimlike nõrkusi, pahesid, ühiskonna ja olustiku ebakohti. Ainekäsitluse järgi eristatakse põhiliselt
loobuda, jäi järele veel looming, millele helilooja nüüd oma jõutagavarad koondaski, Ka sümfooniliste poeemide tsükkel ,,Minu kodumaa" on kurdina kirjutatud. Smetana ooperikomponistina Rahvuslike koolkondade kujunemisperioodil on ooperile osutatud tunduvalt suuremat tähelepanu, kui teistele muusikazanridele. Ooperit peeti, tänu selle sünteetilisele olemusele, rahvale kõige arusaadavamaks kunstiliigiks, mille kaudu kandusid kuulajas- vaatajasse pühad rahulikud aated. Nagu koorilaulgi, pidi ooper ühendama ja mobiliseerima inimesi võitluseks ühise eesmärgi rahvusliku iseseisvuse eest. Pealegi oli ooper ka euroopalikus mastaabis populaarsem zanr. Smetana oli rahvusliku ooperi alusepanija. Tõsi küll, oopereid kirjutasid ka mitmed teised Tsehhi päritoluga heliloojad, kuid need olid pigem kosmopoliitilised kui rahvuslikud teosed. Smetana oopereis liitus ühtseks tervikusk rahva elu-olu, ajalugu,
Nii elu kui surm on kujutatud maalil võrdsena esiplaanil ja põhimõtteliselt ka üsna samasuurustena, kuid siiski on elu niinimatatud massilt rohkem. Pikkus vertikaalses mõttes on võrdne, kuid kuna inimesi on elu kujutamises rohkem kasutatud, siis valgub eluringlus horisontaalses mõistes laiemaks. Kui tähelepanu pöörata värvidele, mida Klimpt on kasutanud surma kujutamiseks, märkame ainult tumedamaid ja rõhuvamaid toone, mis sisendavad vaatajasse olukorra süngust. Elu kujutamiseks on kasutatud eredamaid, heledamaid ja rõõmsamaid pastelseid toone ning kogu elu kujutamiseks loodud kompositsioon, mis koosneb erineva vanustega inimestest, moodustab ühtse tervikuna erakordse arhitektuurilise massi. Klimpt on kujutanud erineva vanusega inimesi, mis on üks oluline sümbolistlik mõiste antud pildi konseptsiooni suhtes. Nimelt on näidatud erinevate vanustega erinevaid generatsioone, mis vahetuvad ja moodustavad üheskoos eluringluse
Kolm lehte teeb ta selle aasta augustis- septembris Civry-sur-Sereini külas Burgundias. Metsistunud pargile sarnlev ,,Maastik hobustega" (ofort) oma pitsilise koega on kõrvutatav Fontenay-aux-Roses'is jäädvustatud ,,Maastikuga Pariisi lähedal". Civry's valmib ka kaks portreed: ,,Régine" ja ,,Marc" üks oma tütarlapsesaladustesse tõmbunud, teine poisikeselikult aval ja rahutu, üheks fooniks renessanslik kaaristu, teisel puhanguline maastik. Elava pilguga kiindub vaatajasse ,,Catherine Boullaire" (1948, kuivnõel). Iseäranis ,,Marc" annab tunnistust maalilis- ekspressiivse tendetsi süvenemisest kunstniku käsitluslaadis, mille ilmekamaid näiteid pakub järgnevate aastate looming (,,Haige poeet", 1949, ofort; ,,Kunstnik ja modell", 1950, pehmelakk; ,,Maalija", 1951, ofort; ,,Üksindus", 1950-52, pehmelakk). 1948. aasta mais alustas Viiralt väga huvitavat väikeste tööde seeriat. Need sündisid
ehitamise sellisel võttel, mille olemust taas illustreerib kõige selgemini filmikunst. Oletame, et operaatoril on tarvis filmida maailma filmikangelase pilguga. Selle küsimuse on korduvalt tõstatanud nii teooria kui ka praktika, kaasa arvatud A. Hitchcocki skandaali esile kutsunud katse filmis ,,Võlutud" filmida enesetappu subjektiivsest vaatepunktist, pöörates algul revolvritoru otse vaataja poole, seejärel aga andes ekraanile punase, valge ja musta värvi vaheldumine. See katse mõjus vaatajasse sokeerivalt. Ei tule aga unustada, et kirjanduses pole kaugeltki uus taotlus kirjeldada surma surija vaatepunktist. Lahenduse andis Tolstoi ,,Sevastoopoli jutustustes", Hemingway romaanis ,,Kellele lüüakse hingekella", G. Vladimov ,,Rikkas maagis" jm. korduvad eksperimendid on näidanud, et lindi suurte lõikude filmimine kangelase positsioonilt ei too endaga kaasa subjektiivsuse suurenemist, vaid, vastupidi, viib tema kaole vaataja hakkab kaadreid tajuma tavalise panoraamvõttena
Need maalid kannavad endas ideaali looduse ajatust ilust ja tollase inimese hingestatud seosest sellega. Sulnis �htuvalgus, uinunud majad vee ��res, vaikselt loksuvad paadid suve�� kuupaistes, �limalt peen ja tundeline koloriit, millest �hkub p�hjamaist hillitsetud vaimsust. Maalida hetke, mis on seisatunud �le aastasadade, kandes selgesti tuntavat emotsiooni, on omane vaid v�ga suurtele meistritele, kelle pildid kiirgasid vaatajasse kogu sellesse pandud soojuse ja p��dlikkuse, millega kunstnik oma t�� teostas, pidades end k�ige k�rgema loova vaimu t��riistaks. ******* Bartholom�us Sarburgh oli portreekunstnik, rahvuselt �veitslane, kes sai professionaalse kunstihariduse tolleaegse kuulsa Haagi portretisti Jan Anthonis van Ravesteyni (u 1572 � 1657) ateljees, j�rgides tema laadi. T�nu oma suurep�rasele �petajale omandas Sarburgh patriitside ringkonnas austatud portretisti kuulsuse.
annaabi.ee 
