Draamateatris dramaturgina. · Henrik Visnapuu oli Korp! Sakala liige. · Visnapuu kuulus ka rühmitusse "Siuru". · Aastal 1944 põgenes ta Saksamaale, kust 1949. aastal siirdus New Yorki. Ameerika Ühendriikidesse jäi Visnapuu elu lõpuni. Pildil on Visnapuu paremalt esimene. Loomingu üldiseloomustus · Esikkogus "Amores" ning järgmistes kogudes "Jumalaga, Ene!", "Käoorvik", "Hõbedased kuljused" ja "Talihari" eitas Visnapuu uusromantilistele kunstikonteptsioonidele toetudes varasemaid eetilisi ja esteetilisi tõekspidamisi. Valdavad intiimsed meeleolud ning eleegiline või groteskselt väljakutsuv hoiak. · Kogud "Ränikivi", "Maarjamaa laulud", "Puuslikud" ja "Tuulesõel" kajastavad tegelikkuse ja ideaali vastuolu. · Kogu "Päike ja jõgi" sisaldab rõõmsamailmelist kodu ja loodusluulet. · Värssromaan "Saatana vari", ballaadikogu "Tuuleema" ja ballaade sisaldav "Põhjavalgus"
1935 Kivi südamelt 1942 Mureliku suuga 1954 Sädemed tuhas 1963 Ääremail * 1958 Kogutud luuletused 2006 Lauluga ristitud 2007 Luule 5. Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid 1917 - 28. Uusromantiline proosa. Eestvedaja Tuglas. Proosa voolusuundumus ei olnud algul nii sümbolistlik kui luule oma, kuid sümbolistlikud taotlused hakkasid esile tulema Tuglase ja Tammsaare teostes. Tuglase "Kahekesi" ja Tammsaare "Pikad sammud" ning "Noored hinged". Suundumine uusromantilistele radadele tõi valitsema lüürilise elemendiga lühiproosa. Keskse koha haaras novell. Uusromantilise proosa kujutuslaad läheneb mõneti luule omale. Sündmustik ja plastilised karakterid muutuvad vähetähtsaks, neid asendab tegelaste hingeseisundite ja hoiakute esitamine, just sellel pinnal sünnivad ka novelli käivitavad konfliktid. Tegelaste reageeringud ja käitumine ei vasta tavaloogikale, nende taga varjub inimloomuse varjatud keerukus
Tuglase kirjanikunatuuris leiduv andeomadusi, mis tegid novelli talle eriti lähedaseks. Tuglase novelle iseloomustavad realistlik täpsus lüürilis-tundelise aineesituse kõrval, terav detailimeel, tugev keskendatus ja inimsaatuste otsustavate murdehetkede valimine novelli sisuks. Realistlike ja uusromantiliste novellide kujutamislaadis ja stiilis on küll märgatavaid erinevusi, kuid žanri põhireegleid on Tuglas jälginud mõlemas laadis. Tema novellistikuulsus tugineb eelkõige uusromantilistele novellidele kus eesti uusromantiline proosa saavutab oma kõrgtaseme. Uusromantilise novellitüübi väljaarendamisel lähtus Tuglas sümbolistide põhimõttest, mille kohaselt tegelane võib olla mingi inimliku omaduse sümbol, aga mitte reaalse inimese võrdkuju. Novellis „Merineitsi“ on Kaspar ahnuse ja võimuiga, Merineitsi aga ilu ja alistuvuse sümbol, sümboltegelased on ka koer ja ahv novellist „Popi ja Huhuu“
naisluuletajad, kuid avavad luule eri tahke. Naiselikkus avaldus Underi luules. Alverit ei saa naiselikkusega defineerida. 5. Eesti proosa põhisuundumusi ja autoreid 1917–28 Uusromantiline proosa. Eestvedaja Tuglas. Proosa voolusuundumus polnud algul nii sümbolistlik kui luule oma, kuid sümbolistlikud taotlused hakkasid esile tulema Tuglase ja Tammsaare teostes. Tuglase “Kahekesi” ja Tammsaare “Pikad sammud” ning “Noored hinged”. Suundumine uusromantilistele radadele tõi valitsema lüürilise elemendiga lühiproosa. Keskse koha haaras novell. Uusromantilise proosa kujutuslaad läheneb mõneti luule omale. Sündmustik ja plastilised karakterid muutuvad vähetähtsaks, neid asendab tegelaste hingeseisundite ja hoiakute esitamine, just sellel pinnal sünnivad ka novelli käivitavad konfliktid. Tegelaste reageeringud ja käitumine ei vasta tavaloogikale, nende taga varjub inimloomuse varjatud keerukus. Inimhingega seotut võimendab loodus
novelle iseloomustavad realistlik täpsus lüürilis-tundelise aineesituse kõrval, terav detailimeel, tugev keskendatus ja inimsaatuste otsustavate murdehetkede valimine novelli sisuks. 8 Realistlike ja uusromantiliste novellide kujutamislaadis ja stiilis on küll märgatavaid erinevusi, kuid zanri põhireegleid on Tuglas jälginud mõlemas laadis. Tema novellistikuulsus tugineb eelkõige uusromantilistele novellidele kus eesti uusromantiline proosa saavutab oma kõrgtaseme. Uusromantilise novellitüübi väljaarendamisel lähtus Tuglas sümbolistide põhimõttest, mille kohaselt tegelane võib olla mingi inimliku omaduse sümbol, aga mitte reaalse inimese võrdkuju. Novellis ,,Merineitsi" on Kaspar ahnuse ja võimuiga, Merineitsi aga ilu ja alistuvuse sümbol, sümboltegelased on ka koer ja ahv novellist ,,Popi ja Huhuu". Sümbolistide eeskujul rakendas Tuglas fantastikat nii miljöökultuses,
sümbolistlikud elemendid. 32. Teisi proosaautoreid rahvaliku vestmistraditsiooni, realismi ja muinasjutuloomingu piirimailt 20. sajandi algupoolel (J. Lattik, J. Mändmets, J. Lintrop, Ansomardi jt). 19. sajandi lõpul valitsevaks saanud realistlik, tuntavalt kriitilise hoiakuga proosa etendas ka veel sajandi alguskümnendil tähtsat rolli, revolutsiooniromantika jõudis luulesse, proosas puudutas vaid üksikuid lüürilisi väikepalu. Suundumine uusromantilistele radadele tõi kaasa lüürilise elemendi valitsemise proosas, keskse koha haaras nvell, mis arenes klassikaliste vorminõuete ja moernistlike kujundivõtete pingeväljas. Vaadeldavale perioodile iseloomulikud miniatuurvormid (laast, miniatuur, skits, kunstmuinasjutt) levisid jubasajandialguse perioodikas ning koguväljaannetes.. uusromantilise proosa kirjutuslaad läheneb mõneti luule omale. Sündmustik ja plastilised karakterid
annaabi.ee 
