KEELE LEVIALA Heebrea keelt kõneleti muistses Palestiinas ja Vahemere idarannikul umbes 3 eKr. Praegu kõnelevad seda keelt paljud juudid üle maailma (aastal 1990 rohkem kui 17 miljonit inimest). KEELE AJALUGU Eristatakse kolme arenemisjärku: 1. Muinasheebrea keel selles keeles on kirjutatud suur osa Vanast Testamendist. 2. Talmudi-heebrea keel selles keeles on kirjutatud talmud ja rohkesti muud juutide teoloogilist ja õpetlikku kirjandust. 3. Uusheebrea keel hakati kasutama keskajal. Sajandite jooksul on heebrea keel käibekeelena välja surnud. Siiski ei ole see täielikult unustuste hõlma vajunud, kuna keelt kasutatakse palju õpetlaste seas ja kirikukeelena. Eestkätt on heebrea keel juutide püha keel ning seega tihedalt seotud selle usundiga. Esimestel sajanditel hääbus heebrea keel kõnekeelena. See taaselustati 19. sajandil ning seda rikastati aramea keele usuelementide ja rahvusvaheliste sõnadega
kultuurautonoomiale Eestis 1926-1940 on nad end kogu aeg identifitseerinud juudina. Et nad olid võrdlemisi sekulariseerunud ja elasid keskkonnas, mis erines radikaalselt Ida-Euroopa juutide tüüpilistest elutingimustest, kogesid nad midagi rahvusliku ärkamise taolist just kultuurautonoomia perioodil. Eestis ei ole juudid elanud isolatsioonis. Väikese vähemusrühma puhul on ükskeelsus mõeldamatu ning juudid on peale jidisi osanud veel eesti, saksa, vene ja sageli ka klassikalist või uusheebrea keelt. Pärast Teist maailmasõda, kui kultuurautonoomia oli likvideeritud ja juudi hariduse saamine võimatu, oldi sunnitud valima eesti või vene tuleviku vahel. Tervele Eesti ühiskonnale sarnaselt võib täheldada ka juudi kogukonnas põlis- ja uus-asukate konflikti. Erimeelsused on tekkinud isegi usutasandil, olgugi et suurem osa Eesti 8 juute on agnostikud. Nii on judaismi traditsioonilisele ortodokssele
maadel“ – pange tähele mitmuse vormi, „rühm rahvaid“. Ennast juudina defineerinud 20. sajandi kirjanikest on teinud ilma põhiliselt jidiši taustaga aškenazi juutide järeltulijad (teine suurem juutide rühm, sefardi juudid, kes elanud Lõuna-Euroopa äärealadel, Aafrikas ja Aasias, jäi jidišist eemale ning tarvitas kas romaani keeli, araabia keelt või oma muude asukohamaade keeli, hiljem ka uusheebrea keelt). Jätan kõrvale need Ida-Euroopa aškenazi kirjanikud, kes jäid puhtjuudiusulises keskkonnas külakeste või linnakeste jutuvestjateks ja usuõpetlasteks ning sageli emigreerusid hiljem otse Palestiinasse, tekkiva juudiriigi aladele. Alustagem kirjanikest, kes mingilgi määral lülitusid kosmopoliitilisse euro-ameerika kirjandusse. Esimesi rahvusvaheliselt menukaid juudi kirjanikke oli Šolem Aš (Scholem Asch, eluaastad 1880 – 1957), kes
Judaism on üks kolmest aabrahamlikust usundist. Kõik kolm usundit tunnistavad pühakirjana ühte teksti: judaism Vana Testamenti, kristlus Vana ja Uut testamenti, islam koraani. Kõik tunnistavad üht jumalat, kelle kõrval pole teisi. Vana Testament on raamatute kogumik. See mõiste lähtub kristlikust kõnepruugist ja kontekstist. On kirjutatud heebrea keeles, kolmes raamatus ka aramea keeles. Heebrea keelt kirjutatakse hõlpsas kvadraatkirjas. Iisraelis räägitakse tänapäeval uusheebrea keelt, Vana Testament on kirjutatud vanaheebrea keeles. Tähestik ja sõnad on sarnased, grammatika on erinev. Jidisi keel on keskaja lõpus Ida-Euroopas tekkinud juudi keel, aga tegelikult on tegemist saksa dialektiga. Sõna kaanon tuleb kreeka keelest ja tähendab pilliroogu (sirge tee valimine). Heebrea kaanonis on 39 raamatut teatud järjekorras. Kreeka kaanon on III sajandil eKr alguse saanud VT tõlketraditsioon, mis on tänapäevaks saanud kreekakeelse piibli kuju: Seitsekümmend
1. – kogukondade vananemine, sellega seoses ka vaesumine; 2. – integreerimine põliselanikkonnaga, sest üle poole juutidest on venekeelsed; 3. – vaimuelu eemaldumine judaismist, rahvuspühadest peetakse kinni, kuid sünagoogide külastamine väheneb: 4. – kogukondade sisemine lõhenemine poliitiliste erimeelsuste tõttu; 5. – ühtse rahvuskeele puudumine, jidiš on välja suremas, seda räägivad vaid vanurid, noored õpivad koolis uusheebrea keelt – ivriiti, enamik juute kasutab kõnekeelena kas eesti, läti, leedu või vene keelt. [...] Eestlastel ja juutidel ei ole olnud ja ei ole mingeid objektiivseid põhjusi vastastikuseks vaenutsemiseks. Mõlemad rahvad on olnud paljuski saatusekaaslased. Eestlased on enamikus suhtunud juutidesse sõbralikult. Juudid on omakorda olnud Eestimaa lojaalsed kodanikud. Elhonen Saks, Kes on juudid ja mis on holokaust
annaabi.ee 
