Mart Remmel, Helle Metslang jt. Ilmusid kogumikud ,,Keel ja struktuur", ,,Keele modelleerimise probleeme". Tekkisid kontaktid vene ja välismaa lingvistidega ning toimus Kääriku konverents. 1978. aastal ilmus H. Rätsepa ,,Eesti keele lihtlausete tüübid", milles olid verbikesksed lausemallid ja süstemaatiline süntaksikäsitlus. Sõnavara ajalugu uuris Huno Rätsep, kellelt on ilmunud ka kogumik ,,Sõnasõel". Hetkel on Tartu Ülikooli uurimissuundadeks eesti grammatika uurimine tüpoloogilisest vaatenurgast, murrete nüüdisseisundi uurimine, foneetika ja fonoloogia uurimine, kõnekeele uurimine, semantika, vana kirjakeele uurimine, tekstiuurimine, arvutilingvistika ja vestlusanalüüs. Korpused (TÜKK, WAKK jm, vt. www.cl.ut.ee) Mati Erelt, Karl Pajusalu, Haldur Õim, Reet Kasik, Külli Habicht, Renate Pajusalu, Tiit Hennoste, Helle Metslang. Eesti Keele Instituut (Keele ja Kirjanduse Instituut) www.eki.ee Asutati 1947. aastal Tartus, 1952
- osadel juhtudel vägivaldne käitumine algab alles noorukiea lõpus. Kaasaegsed vägivallateooriad üldiselt aktsepteerivad vägivaldse käitumise jaotamist: - instrumentaalseks vägivallaks (vägivald on vahend mingi eesmärgi saavutamiseks); - reaktsiivseks vägivallaks (vägivald vallandub vastuseksprovotseerivale stiimulile) Nende vägivallaliikide aluseks eeldatakse olevat erinevaid neurobioloogilisi mehhanisme. Kaasegseteks juhtivateks uurimissuundadeks vägivaldse käitumise põhjuste leidmisel on neurobioloogiline ja arenguline suund. Praeguste tulemuste alusel on püstitatud hüpoteesid: - indiviidid erinevad oma kalduvuse poolest vägivaldseks käitumiseks; need erinevused on olemas juba varasel eluperioodil; - agressiivsusel ja vägivaldsusel on ühiseid elemente isiksusejoontega, mida eeldatakse olevat indiviididel stabiilselt olemas; - agressiivsuse ja vägivalla aluspõhjused on omistatavad varases elueas
neurobioloogilisel tasemel. Kaasaegsed vägivallateooriad üldiselt aktsepteerivad vägivaldse käitumise jaotamist: - instrumentaalseks vägivallaks (vägivald on vahend mingi eesmärgi saavutamiseks); - reaktsiivseks vägivallaks (vägivald vallandub vastuseksprovotseerivale stiimulile) Nende vägivallaliikide aluseks eeldatakse olevat erinevaid neurobioloogilisi mehhanisme. Kaasegseteks juhtivateks uurimissuundadeks vägivaldse käitumise põhjuste leidmisel on neurobioloogiline ja arenguline suund. Praeguste tulemuste alusel on püstitatud hüpoteesid: - indiviidid erinevad oma kalduvuse poolest vägivaldseks käitumiseks; need erinevused on olemas juba varasel eluperioodil; - agressiivsusel ja vägivaldsusel on ühiseid elemente isiksusejoontega, mida eeldatakse olevat indiviididel stabiilselt olemas;
neurobioloogilisel tasemel. Kaasaegsed vägivallateooriad üldiselt aktsepteerivad vägivaldse käitumise jaotamist: - instrumentaalseks vägivallaks (vägivald on vahend mingi eesmärgi saavutamiseks); - reaktsiivseks vägivallaks (vägivald vallandub vastuseksprovotseerivale stiimulile) Nende vägivallaliikide aluseks eeldatakse olevat erinevaid neurobioloogilisi mehhanisme. Kaasegseteks juhtivateks uurimissuundadeks vägivaldse käitumise põhjuste leidmisel on neurobioloogiline ja arenguline suund. Praeguste tulemuste alusel on püstitatud hüpoteesid: - indiviidid erinevad oma kalduvuse poolest vägivaldseks käitumiseks; need erinevused on olemas juba varasel eluperioodil; - agressiivsusel ja vägivaldsusel on ühiseid elemente isiksusejoontega, mida eeldatakse olevat indiviididel stabiilselt olemas;
kirikut puudutamata. Paljud ühiskondlikult aktiivsed inimesed on ühtlasi ka tegusad kogudustes ja kannavad suuremal või vähemal määral edasi kristlikke tõekspidamisi ja väärtusi. Vahekord ühiskonnaga on eriti oluline EELK-le kui vabale rahvakirikule, kirik on seetõttu alati püüdnud oma vahendite, võimaluste ja õpetusega olla loomulik osa ühiskonnas, aidata kaasa ühiskonna heaolule ja paremale toimimisele. Kuidas neid eelpool nimetatud teemasid uurida? Võimalusi erinevateks uurimissuundadeks ja lähteülesannete püstitamiseks on mitmeid. Käesolev töö võtab aluseks tänapäevase Euroopa religioonimaastikul viimaste aastakümnete jooksul väljakujunenud üldise olukorra, mida kirjeldavad paljud religioonisotsioloogid.1 Seda olukorda iseloomustab vajaduse vähenemine religiooni institutsionaalse vormi järgi, eriti kajastub see just protestantlike kirikute puhul. Eesti ja EELK kontekstis väljendub see kõige paremini
annaabi.ee 
