Arengupsühholoogia Arengubioloogia tuumaks embrüoloogia kolm põhiprobleemi, mida iseloomustab uuritavate protsesside pöördumatus: •. diferentseerumine, •. morfogenees, •. kasvamine. Arengu sünteesiteooria (developmental synthesis). Lisandub uurimissuunana veel üks pöördumatu protsess — fülogenees. Ontogenees – areng viljastumisest surmani. Areng jaotatakse kaheks arenguliseks protsessiks: küpsemine ja õppimine. Arengupsühholoogia põhiküsimused: 1. Keskkond vs pärilikkus 2. Arengu järjepidevus vs perioodilisus 3. Inimese sünnipärane olemus 4. Aktiivsus vs passiivsus 5. Arenguliste muutuste universaalsus vs individuaalsus Arengupsühholoogia ülesandeks on: kirjeldamine, seletamine ja prognoosimine/ennustamine.
pidepunkti nähakse aga strukturalistlikes ja psühhoanalüütilistes vaatenurkades, kus püütakse välja tuua argiteadvuse eest peidetud süvastruktuure. (Laherand 2008: 29) 2.2 Kvalitatiivsete uuringute kriitika Kvalitatiivsete uuringute aadressil tehtud kriitikast on andnud ülevaate Silverman (2009: 9-11). Tema sõnul käsitletakse sotsiaalteaduste metodoloogia õpikutes, kus domineerivad kvantitatiivse meetodite põhimõtted, kvalitatiivseid uuringuid sageli kaunis tähtsusetu uurimissuunana, mida tasub kaaluda vaid uuringu varases staadiumis, et ennast enne tõsisemat kvantitatiivset uuringut uurimisprobleemiga paremini kurssi viia. Ehkki ,,mittekvantitatiivsete" andmete kogumisse seesugustes eeluuringutes suhtutakse soosivalt, peetakse uuringu alustalaks siiski üksnes statistilist analüüsi. Kõige teravamalt on kritiseeritud kvalitatiivsete uuringute usaldusväärsust, reliaablust. Kriitikud on nt küsinud, kuidas tagatakse kvalitatiivsetes uuringutes juhtumite eri
mida iseloomustab uuritavate protsesside pöördumatus: diferentseerumine eristumine; leiab aset arengus, rakutüübid või koed muutuvad diferentseerituks eri tegurite mõjul arenemine ja küpsemine morfogenees arengus toimuvad organismi ja selle osade kuju/vormi muutuse kasvamine. Ontogenees on indiviidi arengukäik munaraku viljastumisest surmani. Ontogeneesi põhiprotsessid on diferentseerumine ja morfogenees. Lisandub uurimissuunana veel üks pöördumatu protsess, fülogenees liigi põlvnemiskäik ehk liigi evolutsiooniline käsitlus; elundkonna või üksikolendi evolutsiooniline areng. Arengubioloogia uurimisvaldkond on ontogeneesi ja fülogeneesi suhe. Areng on looduslik nähtus, mis peegeldab erinevaid indiviidiga aset leidvaid muutuseid alates munaraku viljastumisest kuni surmani. Need muutused on korrapärased ja kindlate tunnustega. Muutustel on 4 etappi, ontogeneesi järgud: 1. Looteline areng 2
olulisi otsuseid. Iga osa selles, et sotsiaal- distsipliini esindajate hu- pedagoogika algne vides on seega tunda oma teoreetiline baas ei kõneta distsipliini arengulugu tegelikult enamikku kasvõi juba sellepärast, et sotsiaalpedagoogika nime kindlustada selle kohta all Eestis läbiviidud õppeainena õppekavas ning empiirilisi uurimusi ning tõsiseltvõetava sotsiaalne praktika ja seda uurimissuunana. katta üritav sotsiaalpedagoogiline Teoreetiline diskussioon teooria on arenenud lahus. kaasaegses Saksa Konkreetselt on tegemist sotsiaalpedagoogikas sotsiaalpedagoogika teooria ja selle arenguloo Käesoleva artikli vähese rakendatusega Eesti järgnev osa püüab alustada sotsiaalprobleemide ja
Sisseost Tootmine Müük Ju Plaanimine hti mi sfu Organiseerimine nkt sio oni Kontrollimine d Joonis 4.1. Juhtimine kui horisontaalne funktsioon Juhtimisteaduses on juhtimisfunktsioonid juhtimise ühe olulise mõõtme protsessuaalse mõõtme edasiarendus, kuid samas iseseisev uurimissuund. Seoses juhtimisfunktsioonide käsitlemisega iseseisva uurimissuunana, on otstarbekas kõigepealt selgitada juhtimise kui tegevuse sisu ja alles siis käsitleda juhtimisfunktsioone kui juhtimise osategevusi. Juhtimisalases kirjanduses kasutatakse juhtimise mõiste defineerimisel kaht põhilist lähenemisviisi: lähtumine juhtimisobjektist ja lähtumine juhtimisprotsessist. Lähenemisviisidest on enam levinud subjekt-objektiline lähenemisviis (vt punkt 1.2 joonis 1.4).
annaabi.ee 
