Selle aja jooksul hakkas Hispaanias valitsema Mauride kultuur. Usk oli ainult üks paljudest tunnustest omade ja võõraste eristamisel, mauridel oli islamisuk ja hispaanlased olid kristlased. Astuurias tekkisid mitmed kristlikud kuningriigid- Leon, Kastiilia, Aragon, Navarra ja Portugal. Rekonkistas oli murranguline aasta 1085, kui Kastiilia kuningas Alfonso VI vallutas araablaste linna Toledo. Tänu sellele pidid maurid abi paluma Põhja- Aafrika usuvendade käest ja 11- 12. sajandil toimus kaks muhameedlikku rännet Hispaaniasse. 13.sajandil algas mauride tsivilisatsioonide järk-järguline taandumine. Sellega kaasnes ühtlasi sajanditepikkune sõjategevus, kujunes välja frontera ehk maa, mis on kord ühe käes, kord teise käes. 13.sajandi alguses ühendasid mitmed Hispaania kristlikud kuningriigid oma väed ning võitsid 1212. aastal Las Navas de Tolosa lahingu. Sellele
karmistamist, luksusest loobumist ja järjekindlat füüsilist tööd. See ordu kandis tsisterlaste nime. 12.-13. sajandil hakkasid tekkima kerjusmungaordud. Kerjusmunkade peamiseks tegevuseks oli jutlustamine nii paganate kui ka ketserite pööramiseks. Tuntuimad kerjusmungaordud on frantsisklaste ordu ja dominiiklaste ordu. 1095. aasta Clermont`i kirikukogul kutsus paavst kõiki kristlasi üles kannatavatele usuvendade appi minema ja ,,uskumatuid" muhameedlasi Pühalt Maalt välja ajama. Paavst lootis sellega suurendada oma mõjuvõimu kristlikus maailmas. 1. ristisõja peamine eesmärk oli vallutada Jeruusalemm, mida ka tehti 1099. aasta juulis. Et oma värskeid valdusi kaitsta, asutati kolm vaimulikku rüütliordut: Templiordu, Johanniitide ehk Hospitaliitide ordu ning Teutooni ehk Saksa ordu. Teise Ristisõja eesmärk oli Damaskuse piiramine, mis aga ebaõnnestus täielikult. Kolmanda
Samal päeval, 27. 4 oktoobril maabusid Srinagari lennuväljal lord Mountbatteni vastuseisust hoolimata esimesed India õhujõudude üksused ja astusid Pakistani hõimugruppidega lahingusse. Algas sõda, mida hiljem hakati kutsuma esimeseks Pakistani-India sõjaks. Sõja algusega on seotud mitu huvitavat nähtust. Esiteks alustas Pakistan sõda irregulaarsete hõimuüksuse näilisel initsiatiivil ja vaevus argumendina esitama vaid "usuvendade abistamise hindude ülemvõimust vabanemisel". Teiseks, koomiline oli see, et sõja puhkemisel juhatas nii Pakistani kui ka India vägesid Suurbritannia feldmarssal Claude John Eyre Auchinleck (1884-1981) - ta oli "unustatud" õigel ajal erustada - see toimus alles 30. novembril 1947, kui tema lahkhelid lord Mountbatteniga India jaotamise küsimuses muutusid juba liiga suureks. Kolmandaks on raske selgitada lord Mountbatteni tegevust, mis
tugevdamiseks. See põhimõte leidis väljenduse mõistes raison d`e`tat, riiklikud huvid, mille formuleeris teine Itaalia renessansiajastu teadlane Giovanni Botero (1544-1617). Raison d`e`tat (riigi huvid) on tegur, mille ees taganevad kõik muud poliitillised, eetilised või religioossed kaalutlused. Riigi huvid puudutavad kogu ühiskonda, seetõttu on meie absoluutne prioriteet kõigi erahuvide suhtes. Näiteks: Prantsusmaa katoliiklik kardinal Richelieu võitluses mõju pärast Euroopas usuvendade vastu Austrias ja Hispaanias, valis liitlaseks esialgu protestantlikud valitsejad, hiljem muhameedliku Ottomani impeeriumi.. Ajaloolised sündmused tõestavad, et 16.-17.sajandil toimus poliitiliste ja õiguslike ideede areng tihedas võitluses, mida peeti tsentraliseritud riikide ja absolutistliku kuningavõimu loomiseks, ning teisalt rahvusriikide kujunemise käigus religioossete sõdade kontekstis Prantsusmaal. Nende ajalooliste sotsiaalsete tendentside uurija oli Jean Bodin (1530-
märterlus kujundas olulisel määral kristlikku eneseteadvust. Esimene märter, kui selles mitte lugeda Kristust ennast, oli Stefanos, kes loobiti 34. aastal pKr kividega surnuks. Märtrid ei kartnud usu nimel surra, vaid nägid selles võimalust näidata oma usu tugevust. Märtrid surid usutunnistajatena, kõneldi märtrikroonist. Tuntumad märtrid olid näiteks Ignatios Antiookiast ja Polykarpos Smürna koguduse piiskopina. Märtrite kirju loeti ette jumalateenistustel, et usuvendade ja ka kogudustevahelist usku tugevdada. 3) Oma roll kristluse levikul oli ka apoloogiatel. Apoloogiaid oli kahte laadi: ühed olid kristlikud kaitsekirjad, milles toonitati kristlaste ustavust riigile ning kristlaste moraalset laitmatust. Neid kirjutati ametivõimude kaitse saamiseks tagakiusamiste ajal. Enamik neist pärineb keiser Marcus Aureliuse ajast (161-180), tuntumad autorid reetor Miltiades, Hierapolise piiskop Apollinaris ja Sardese piiskop Meliton
kõigepealt välja kihutada inglased Re saarelt ja samal ajal kiirendada La Rochelle'i 451 piiramist. Aga õnnetuseks hoidsid teda tagasi lahkhelid mis puhkesid ühelt poolt härrade de Bassompierre'i ja Schomberg'i ning teiselt poolt Angouleme'i hertsogi vahel. Härrad de Bassompierre ja Schomberg kui Prantsusmaa marssalid teatasid, et neil on õigus juhatada armeed kuninga ülemjuhatuse all. Kardinal aga kartis, et Bassompierre, kes oli südame põhjas hugenott, võitleks nõrgalt oma usuvendade, inglaste ja roselllaste vastu, ja soovitas vastupidi Angouleme'i hertsogit, kelle kuningas kardinali soovitusel oli nimetanud ülemjuhataja asetäitjaks. Kõige selle tulemuseks oli, et härrade de Bassompierre'i ja Schomberg'i armeest lahkumise ärahoidmiseks tuli kummagi juhatuse alla anda armee eriosad. Bassompierre võttis enesele linna põhjaosa La Leu'st kuni Dompierre'ini, Angouleme'i hertsog idaosa Dompierre'ist kuni Perigny'ni ja härra de Schomberg
annaabi.ee 
