olnud populaarne zanr More'i ajast meie päevini. Tänapäeva tulevikuromaanide puhul torkab silma zanri sisuline muutumine : varasemate teoste usku ja optimismi asendab sünge pessimism. Utoopia- hüpoteetiline ideeaalriik või ideaalne ühiskond. Kõnekeeles nim utoopiliseks häid, kuid mingitel põhjustel mitteteostatavaid ettepanekuid. Rotterdame Erasmus (1469-1536) oli tollase Euroopa haritumaid ja erudeeritumaid mehi. Ristiusk tähendas talle eelkõige humanistlikku eetikat. Ta ei jaganud usureformaatorite fanatismi ega jumaliku ettemääratuse ideed, vaid kaitses humanistina isiksuse vabadust. Kirjamehekuulsuse tõi talle keskaegsest narrikirjandusest inspireeritud lad keelne filosoofiline satiir ,, narruse kiitus". Tema sõnutsi sünnitab narrus riike, narruse toel ,, püsivad võimed, ametnikud, usk, nõukogud ja kohtud- ja inimlik elu ei ole üldse midagi muud kui narrimäng." Erasmus lähtub elu dialektikast, muutumisest ja uuenemisest. Narrus, mis tunnistab oma rumalust ja suudab ennast
Tõlkinud M. Lumi, Eesti Raamat, Tallinn 1972 (lk. 516 A. Subbotini artikkel "Erasmuse pärand") · Stefan Zweig, "Rotterdami Erasmuse triumf ja traagika". Tõlkija Uno Liivaku, Monokkel, Tallinn 1999 1 Erasmus Rotterdamist (1466 - 1536) oli tollase Euroopa haritumaid ja erudeeritumaid mehi. Ristiusk tähendas talle eelkõige humanistlikku eetikat. Erasmus ei jaganud usureformaatorite fanatismi ega jumaliku ettemääratuse ideed, vaid kaitses humanistina isiksuse vabadust. Ta oli veendunud Madalmaade kristlik humanist, kes uskus, et kirikut on kõige parem uuendada korraliku teadustöö kaudu. Ta õppis Pariisis Sorbonne´i ülikoolis ja sai 1506. aastal Torinos teoloogiadoktoriks. Teatud mõttes pani ta aluse protestantlikule reformatsioonile. Öeldakse, et "Erasmus munes muna ja Luther haudus selle välja." Pannes inimesi Rooma süsteemi üle naerma, avaldas Erasmus
peapiiskoppi kukutada ja tema valduseid sekulariseerida. Tema tegevus oli seotud ka riigirüütlite mõju tuntava vähenemisega, mis oli vürstivõimu tugevnemise paratamatu tagajärg.[6]Ehkki Karli ennast toona Saksamaal ei olnud, võitsid tema väed Lääne-Saksa vürstide, eriti Hesseni Philippi kaasabil, Sickingeni. Veelgi tõsisem konflikt puhkes aga 1524. aasta lõpul. Talupojad, kes Lutheri ja tema järel tulnud veelgi radikaalsemate usureformaatorite seisukohti tõlgendasid selliselt, et kõik inimesed peaksid igas mõttes võrdsed olema juba ilmalikus elus, alustasid rahutusi, millest kasvas välja Saksa talurahvasõda (1524–1525). Sellisest anarhistlikust ja ekstremistlikust puhangust ehmunud Luther asus aga aadlike poolele ning suutis niimoodi sõlmida ka teatud vaherahu Karliga, ehkki Saksa-Rooma riigi valitseja ei aktsepteerinud jätkuvalt enamikku tema seisukohtadest. Ometigi ühendas harrast katoliiklast Karl V ja sügavalt
pereliikmeid (kaasa arvatud oma ema ja õdesid) juhtima alaealine poeg, mitte ema. UUSAEG XVIXVII sajandil kasvas inimese tahe teostada end töös ja jõuda edasi ametis. Selle ajastu inimese kohta on kasutatud nimetust homo economicus ehk majandusinimene. Aega hakati tähtsustama rohkem kui varem. Arvatakse, et just sellest perioodist pärineb kõnekäänd enne töö, pärast lõbu. Martin Lutheri (14831546) ja teiste usureformaatorite tegevus muutis tugevasti eelmistel sajanditel kujunenud tõekspidamisi ja veendumusi. Kodu ja perekonna roll ühiskonnas ning kasvatuses tõusis, senisest rohkem hakati tähtsustama perekonna loomise rituaalset külge laulatust ja pulmatseremooniat. Luther nõudis vaimulike tsölibaadi kaotamist ja soovitas neil abielluda, lootes, et selline kristlik perekond saab teistele eeskujuks. Abielus hakati nägema jumala kingitust, taevaliku armastuse kooli ja pelgupaika kõlvatuse eest
järgnenud sotsialistlikud mõtlejad.Varajased sotsialistlikud või sotsialismile lähedased mõtlejad püüdsid luua ühiskonna ümberkujundamise plaani, mis oleks põhinenud egalitaarsusel, kõigi inimeste kohustuslikul tööl, varaühisusel ning hüvede võrdsel jaotamisel.Utopistliku sotsialismi elemente sisaldus juba antiikfilosoofide töödes. Keskajal väljendus utoopilise sotsialismi võrdsustavaid ideid mitmetes ketserlikes religioossetes õpetustes, hiljem usureformaatorite (Jan Hus, Thomas Müntzer) teostes. Termini utoopia võttis sellise ühiskonna tähistamiseks esimesena kasutusele Thomas More, nimetades oma teoses "Utopia" (1515/16) nii kujuteldavat saart, millel on loodud ideaalne sotsialistlik ühiskond.Moruse utoopia on Sotsiaademokraatlik, Konservatiivne ja Liberaalne. Sotsiaaldemokraatlikud visioonid: Jeremy Rifkin – taunib mingis mõttes liberalismi, liberaalne demokraatia viib katastroofiliste tagajärgedeni.
annaabi.ee 
