Eesti kirjakeele algusaeg 16. saj tõlkelistes usutekstides • 16. sajandi kultuuriajalooliselt olulisemaid sündmusi Baltikumis oli reformatsioon (1519 Saksamaal M. Lutheri võitlus katoliku kiriku vastu) • Reformatsiooni kultuurilooline tähendus seisnes eeskätt selles, et ta tõstis esile rahvakeelse jumalasõna vajaduse, millele aitas kaasa trükikunsti levimine samal sajandil. • Rahvakeelne usuõpetus eeldas tähtsama usukirjanduse esitamist trükis, mis nõudis rahva lugema õpetamist. • Kirjakeelt arendati ja ühtlustati peamiselt piiblitõlke ja luterliku misjonitöö käigus. Eesti kirjakeele kujunemine Lõuna- Eestis (Liivimaa aladel) • Lõunaeesti ehk tartu kirjakeel • Kirjakeel lähedane rahva hulgas olnud keelekujule Põhja- Eestis (Eestimaa aladel) • Põhjaeesti ehk tallinna kirjakeel. • Kirjakeel saksapärasem Vanim kirjasõna • Vanimad teadaolevad eestikeelsed usutekstid
tähe kasutuselevõtt. Johann Heinrich Rosenplänter tema tegevusega algas eesti keele ja rahvaluule aktiivsem uurimine. Ta avaldas saksakeelset ajakirja ,,Beiträge...'' - esimest eesti keelele ja kirjasõnale pühendatud teaduslikku väljaannet. Tema arvates oli eestikeele oskus vajalik kõigile sakslastele ning ta pidas vajalikuks gümnaasiumides eesti keele õpetamist. Tema alustas esimesena eestikeelsete ja eesti keelt puudutavate käsikirjade kogumist. Heinrich Stahl tõi usukirjanduse, Saksa vaimulik, Eesti kirikukirjanduse rajaja. ''Käsi- ja koduraamat'', mis on kokkuvõtlik teos kirikuõpetajatele. Forselius Oli Eestis rahvakooli algataja, tänu tema pingutustele hakkas levima lugemisoskus. Ta organiseeris 1684.a Tartus Piiskopi mõisas rahvakoolmeistrite seminari, kus koolitati eesti maarahva jaoks köstreid ja koolmeistreid. Toetust sai ta Rootsi kuningalt, kellele ta käis demonstreerimas õppeasutuse tulemusi
Olukord oli aga hull, kuna Põhjasõja tõttu olid paljud kogudused õpetajatest ilma jäänud ja kirikuhoonedki unaruses. Siiski tunnistas riigivõim luteri usku, kuid selle tähtsus jäi märgatavalt väiksemaks kui Rootsi ajal. Levima hakkas uus usuvool- pietism. Pietiste ei rahuldanud luteri kiriku süvenev konservatiivsus. Nad taotlesid usu sügavamat sisemist tunnetamist ja elu kõlbelisemaks muutumist. Nende teeneks tuleb lugeda luteriusu lähendamist rahvale. Elavnes usukirjanduse väljaandmine ja 1739 ilmus eesti keeles piibel. Kui pietism jäi rohkem haritud teoloogide pärusmaaks, siis rahva sekka jõudsid pietistide ideed vennastekoguduste ehk hernhuutlaste liikumise kaudu. Võideldi vanade kommete vastu: hävitati ohvrikohti, ehteid, torupille ja viiuleid. Võõrutati kõrtsidest, millest paljud sulgeda tuli. Kirikuõpetajad suhtusid hernhuutlastesse pooldavalt, sest see lähendas rahvast kirikule. Samas oli hernhuutlaste liikumine tähtis eestlastele, kuna
Mõjukaim tallinnakeelne tõlge 17.saj II poolel. Lähtus Lutheri tõlkest ja eesti k osas Stahli kirikukäsiraamatust, mõned oma keelelised otsustused. 7. 17.saj lõunaeesti kirjakeel 16.saj lõpus/17.saj algul arenes Eestis korraga 2 kirjakeelt, mõlema aluseks olid eri kohalikud murded. Eesti jagunemine luteri-Rootsi ja katoliku-Poola vahel soodustas 2 kirjakeele kujunemist. Vastureformatsiooni ajal tegutsesid Lõ-Eestis jesuiidid. Usukirjanduse tõlkega tegeldi 1585 Tartu jesuiitide kolleegiumis, kus said usulise ettevalmistuse eestlasedki. Pärast Gutslaffi on lõunaeesti kirjasõnast meieni jõudnud vähe keelemälestisi: sõjad, hävitustöö. 1675-1700 toimunud vaimuelu muutuste taga on Fischeri jõupingutused, kes vastutas Eesti ja Liivi usukirjanduse väljaandmise eest. 1622 Agenda Parva - vastureformatsiooniajast säilinud teos. 1600-25 lõunaeestikeelsest kirjandusest ainus katoliiklik käsiraamat
Wilhelm Esenschmidt, Jakob Hurt, Andreas Kurrikoff, Mihkel Jürmann. Pastorite ja abipastorite arv hakkas kasvama 1880. aastatel. Eestlaste seas teoloogia oli väga populaarne, ta oli meditsiini ja juristi all. Suur osa eesti pastoritest olid katiivsed seltsitegelased, toetasid või juhtisid karskusliikumist, soosisid laulu- ja mängukoore, hoolitsesid rahvakooli eest. Sageli olid nad viljakad kirjamehed: kooliõpukute autorid, kalendrikirjanikud, ilukirjanikud, usukirjanduse tõlkijad ja autorid. Uues kirjaviisis ilmus Jakob Hurda Piibel 1889. aastal. Vaba rahvakiriku idee 19. sajandi lõpupoolel: Tekkis päevakorrale küsimus, et kelle kirik luteri kirik Baltimaades on või peab olema. Rahvusliku iseteadvuse tõusu tõttu, suurenes koguduseliikmete nõudlikkus pastorite suhtes: leiti, et nad ei tohiks olla kirikhärrad, vaid rahvalähedased hingekarjased. Baltisaksa pastoritele heideti
kihelkonnakoolides ja eraldis ellsied seminare pikka aega ei olnud (esimene tartus 1873). 1839 Liivimaa läti osas Volmaris rajati õppeasutus, mis oli möeldud köstrite ja kihelkonnakoolide ettevalmistamisek, 10 aastat hiljem toodi see üle Valka. 1867- esimene Jakobsoni aabits/lugemik. See tõi pöörde eesti kooli ja rahvakirjanudses. Jakobson kasutas uut kirjaviisi, alates 1870ndatest muutus see õpikutes kasutamine üldiseks. Emakeeletundidest tõrjus jakobsoni õpik välja usukirjanduse. Eesti Kirjameeste Selts oli oluline õppekirjanduse väljajandja, ligi 50 erinevat trükist andis välja. Keskhariduskoolid- riiklikud kubermangugümnaasiumid tartus ja tallinnas. Ka tallinna Toomkool oli oluline keskhariduse kool. Oli ka rida erinevaid erakoole. Nt Hugo Treffneri erakool 1883 aastal sai alguse Tartus. Alguse soli saksa keelne keskhariduse kool ,venestusajal venekeelne, 1907 aatsal sai eragümnaasiumi õigused. Tartu Ülikool- taasavati 1802 aastal
annaabi.ee 
