sotsiaalpedagoogikat. Üksikud rahvad omavad tähtsat ülesannet kogu kultuuris, seepärast peavad nad kõigi abinõudega säilitama oma rahvuslikku omapära ja poliitilist iseseisvust. Riigi tähtsaim ülesanne on rahvustunde äratamine ja selle eest hoolitsemine. Fichte oli kuulus ka kõnemehena, peale seda, kui ta pidas Berliinis oma ,,Kõnedes saksa rahvale" (1807-1808) äratas Fichte sakslaste rahvustunnet võitluseks vabaduse eest ja Prantsuse survevalitsuse vastu. Fichte usufilosoofia sõltub tema põhivaateist. Jumal oli talle algul elav, aktiivne, moraalne maailmakord. Selle õpetuse pärast süüdistati Fichtet ateismis. Hiljem näeb Fichte Jumalas absoluutsust, kes on maaima ,,mina", absoluutne mõistus ja puhas tegevus. [1] Olla tähendab tegutseda Fichte õppis Kantilt, kes oli seda omakorda õppinud Hume'lt, et teaduslikku teadmist ei saa seletada vaatluse ja loogika kombinatsiooniga, sest ükskõik kui suurest arvust vaatlustest ei
Pealegi oli ta harjunud kedagi austama ja kartma. Nii ta alluski sadistile ilma mõtlemata, ilma vastuhakuta. Tähtsaks teguriks oli ka see, et vahel käis ahv väljas ja tõi süüa, mõnikord isegi liha. Tuglas räägib ka alistuvast orjameelsusest, mis tuleneb nii kristlusest kui rahva ajaloolisest põlvilisurumisest, aga võib-olla tuleneb ka inimloomusest. 1920. a ilmub novellikogu «Hingede rändamine », mis on viimane kogu uusromantilisest tsüklist. Siin võib leida ka idamaise usufilosoofia mõju, näiteks uuestisünni teema. Samas on selle kogu novellid pessimistlikud. Need omadused avaldusid juba avanovellis « Androgüüni päev », mis äratas tähelepanu oma mängulisusega. Peategelane on meesnaine. Kõrgperioodi novelle ühendab traagilise inimelu ja mõistetamatu saatuse kujund. Antakse erinevaid kujutluspilte, mis vihjavad sellele saatusele. Inimene põgeneb, kuid tõelist vabadust ei saavuta. Ta tapab oma inimliku hinge, põgenedes
varauusaja tähtsaim humanist ja õpetlane. Ta ise jäi katoliiklikuks, kuid toetas kohati ka Martin Lutherit. Erasmus Rotterdamist (1469-1536) propageerib vaba ja selget vaimu, mõõdukust, kainet mõistust, haritust ja lihtsust kui tõelisi kõlbelisi omadusi. Ta astub välja hilisele skolastikale (keskaja usufilosoofia) omase liigse intellektuaalsuse, fanatismi, harimatuse, vägivalla ja silmakirjalikkuse vastu. Teosed eesti keeles · "Narruse kiitus" (kombesatiir). Ladina keelest tõlkinud ja järelsõna: Ülo Torpats; Hans Holbein Noorema joonistustega, Eesti Raamat, Tallinn 1967 · "Renessansi kirjanduse antoloogia", Eesti Raamat, Tallinn 1984, lk. 484494: katkend "Usalduslikud kõnelused" ja kiri "Reis Pariisi" (tõlkinud Ülo Torpats) ning
eluliste karakterite asemel on sümboltegelased, kes peavad mõnd inimloomuse põhiomadus. Novell ,,Popi ja Huhuu" koer Popi väljendab inimese orjameelsust, ahv Huhuu aga ebainimlikkust. · ,,Raskuse vaim" mingil määral ekspressionistlik, sest kujutab inimest suhtes talle vaenuliku maailmaga. Novell ,,Inimese vari" näitab inimese kannatusi sõja ajal. · ,,Hingede rändamine", mille novellides võib leida idamaise usufilosoofia mõju (taassünd), samas on nad pessimistlikud. Need omadused väljenduvad juba avanovellis ,,Androgüüni päev", mis äratas tähelepanu oma mängulisusega. Uusrealism: romaan ,,Väike Illimar", peategelaseks poiss kelle prototüübiks peetakse autorit ennast, paljuski põhineb see raamat kirjaniku mälestusel Ahja mõisast. Seetõttu on ta vastandiks eelnevatele teostele oma positiivsusega. Tuglas tõi eesti kirjandusse kunstilise reisikirja. ,,Teekond Hispaania"
aastal. Sisuliselt lõi aluse meie rahvuslikule ilukirjandusele. Peterson oli liiga noort selleks, et tema maailmavaates oleks kindlaks kujunenud filosoofia, päevaraamatu mõttemõlgutustest järeldub, et oli haarataud 18.sajandi kirjanduslikest ja filosoofilistest hoovustest. Päevaraamat on eelkõige filosoofilis-esseistlik mõtiskluste kogu väljaspool om ajastu ühiskondlik-poliitilisi sündmusi. Kirjapandu puudutab peamiselt abstraktseid teemasid: kosmogoonia, metafüüsika, usufilosoofia, eetika valdkonda puudutavad probleemid. Puuduvad autori arvamused eesti kaasaegse kirjanduse kohta. Veendunud, et inimese vaim on surematu, tema luulesümboolikas ka hauataguse elu võimalikkusest. Usufilosoofiliste küsimuste kõrval mõtisklused liikunud ka eetikaprobleemide valdkonnas. Headus,voorus, inimarmastus läbivad tema kogu vaimse pärandi. Rahvaluule kunstiliste väärtuste kasutamine tõstab Petersoni
annaabi.ee 
