Kui sa kujutad universumit ette kahemõõtmelise lehena, siis oleks ussiauk justkui toru, mis ühendab kahte erinevat lehte ehk siis kahte erinevat universumit kõigi oma lugematute tähtede, planeetide ja galaktikatega. Füüsikutepaar võttis eesmärgiks selgitada välja, millised peaksid sellised kosmilised ussiaugud välja nägema ja avastasid oma üllatuseks, et nende omadused meenutaksid peaaegu üks-üheselt musti auke. Teadurite kinnitusel pöörleks aine ümber ussiaugu samal moel, kui seda jälgitakse pöörlemas ümber mustade aukude, kuna mõlemad objektid moonutavad ruumi enese ümber samamoodi. Kuigi esmapilgul võiks arvata, et ussiaugu ning musta augu vahel võiks vahet teha vaid mustale augule omase hawkingi kiirguse põhjal, on see kiirgus siiski paraku sedavõrd nõrk ja sisuliselt jäädvustamatu, et praktikas ei saaks sellist tuvastusmeetodit kasutada. Üheks erinevuseks võiks olla tõik, et kui universumitevahelised väravad peaksid olema
või käikude olemasolu. Füüsikaseadused lubavad läbi ruumi kulgevate tunnelite esinemist `' (Mary ja John Gribbin 1997:109). `' Füüsikaseadused ütlevad, et mustad augud võivad tõesti olla kosmiliste metroode sissepääsuks. Kuid ruum on ainult üks osa aegruumist. Auk läbi ruumi on tõepoolest auk 11 läbi aegruumi. See tähendab, et ussiaugu teine ots võib välja ilmuda erinevatel ajahetkedel, mitte tingimata erinevates kohtades `' (Mary ja John Gribbin 1997:110). `' Füüsikaseaduste järgi ei ole siin midagi võimatut. Siiski oli see niivõrd hämmastav avastus, et isegi need teadlased, kes panid kirja ussiaugu võrrandid, ei taibanud esialgu, mida need tähendavad. Tähendus on selles, et füüsikaseadused ei keela rännakuid ajas. Kui te hüppaksite ussiaugu ühest otsast sisse, võiksite väljuda ainult mitte kus, vaid ka
Olukord muutus, kui Einstein formuleeris oma üldrelatiivsusteooria, kus aegruum oli kõver ja universumis asuva aine ning energia poolt moonutatud. Aeg kasvab lokaalselt ikkagi, kud nüüd on võimalik, et aegruum võib nii palju väänduda, et saab liikuda mööda rada, mis viib tagasi algusesse. Üks võimalus, mis seda lubaks, oleksid ussiaugud, hüpoteetilised aegruumi torud, mis võivad ühendada aegruumi eri piirkondi. Mõte on selles, et astud ussiaugu ühte avausse sisse ja tuled välja teisest avausest teises kohas teisel ajal. Kui ussiaugud on olemas, oleks see ideaalne kiire kosmoserännak. Klassikalises teoorias alluvad kõik füüsikaseadustele vastavad väljad nõrga energia tingimustele, mis ütleb, et energiatihedus iga vaatleja jaoks on nullist suurem või sellega võrdne. Niiviisi on lõpliku suurusega ajamasin puhtalt klassikalises teoorias välistatud. Siiski, poolklassikalises teoorias, mis
jooksul. Põhjuseid selleks on mitmeid. Üks kõige suuremaid takistusi on kaugus. Tehnika pole võimeline nägema nii kaugele ja sellise tehnika välja arendamise jaoks 31 kulub aasta kümneid. Pealegi pole inimestel mitte kuskilt alustada. On olemas vaid teooriad, paljud neist üsnagi ulmelised, mis viitavad teistele dimensioonidele. Inimene peaks reaalselt läbi ussiaugu, mis on sammuti ulmekirjandusest pärit, läbi kukkuma ja tagasi tulema, et saaks kindlalt väita, et miski seal on. Järelikult võib isegi kõrgtehnoloogia olemasolu korral nende otsimine võtta aastakümneid aega. Minu juhendajal tuli pähe küsida sellist küsimust, et kas nende universumite vahel saaks liikuda. Selle peale natukene mõelnud, vastas Tempel, et ilmselt siiski mitte. Meile teada olevate füüsikaseaduste järgi ei oleks võimalik reisida, kui just ussiauke ei ole.
meetrikad on omavahel sarnased. See viitab sellele, et aegruumi tunnelit kirjeldavat meetrikat tuletatakse välja aegruumi auku kirjeldavatest meetrikatest. Näiteks meetrika, mis kirjeldab staatilist ussiauku ja millest saab minna läbi, on järgmine kus aeg radiaalkoordinaat nurgamuutujad ja Kujufunktsioon b(r) ja punanihke funktsioon Φ(r) määravad ära lahendi, mis on sfääriliselt sümmeetriline. See lahend ühendab omavahel kaks tasast aegruumi piirkonda. Ussiaugu kurgust näitab l radiaalset omakaugust. l on esimeses ühendatud aegruumi piirkonnas positiivne ja teises ühendatud aegruumi piirkonnas negatiivne. (Järv 1996, 5-6). Ületada valguse kiirust vaakumis pole reaalselt võimalik, sest lõpmatut energiat pole kuskilt võtta. Sama on tegelikult ka aegruumi auguga ( ehk aegruumi tunneliga ). Aegruumi auku pole võimalik reaalselt liikuda, sest sarnaselt valguse kiirusega vaakumis aegleneb aeg ja keha pikkus lüheneb aegruumi augule lähenemisel
See viitab sellele, et aegruumi tunnelit kirjeldavat meetrikat tuletatakse välja aegruumi auku kirjeldavatest meetrikatest. Näiteks meetrika, mis kirjeldab staatilist 47 ussiauku ja millest saab minna läbi, on järgmine kus aeg radiaalkoordinaat nurgamuutujad ja Kujufunktsioon b(r) ja punanihke funktsioon (r) määravad ära lahendi, mis on sfääriliselt sümmeetriline. See lahend ühendab omavahel kaks tasast aegruumi piirkonda. Ussiaugu kurgust näitab l radiaalset omakaugust. l on esimeses ühendatud aegruumi piirkonnas positiivne ja teises ühendatud aegruumi piirkonnas negatiivne. (Järv 1996, 5-6). 1.2.3 Liikumise suhtelisus Joonis 17 Liikumine on suhteline: Maa liikumine Päikese suhtes ja Päike Maa suhtes. Liikumine on alati suhteline. Kui tahetakse kirjeldada keha liikumist, siis tuleb alati ka märkida seda, et mille suhtes keha liikumist kirjeldatakse. Näiteks joonisel I vaadeldakse Maa ja Kuu
ja sealjuures tuleb arvestada, et x* on nullilähedane. Lõpuks on meil valida kahe teepikkuse vahel. 131 See tähendab seda, et ,,kõvera" teepikkuse vahemaa on peaaegu 6% lühem sirge teepikkusest. Siin enam ei kehti see, et kahe punkti vaheline kõige otsem tee on just sirge. Ei ole see enam nii. Kõveras ruumis on teepikkus isegi veelgi lühem sirgest teest. Selline ongi ,,ussiaugu" füüsikaline ja matemaatiline olemus. Kõverdades ruume muutuvad kaugused meile lähemale. ( http://www.youtube.com/watch?v=l3ZUW0LYUD0 ) 132 Tulemused Antud töö tulemus on jahmatav. Seni on kõik arvanud seda, et ajamasinat on väga raskesti teostatav või seda on koguni võimatu luua. Kuid tegelikult on kõik absoluutselt vastupidi. Nüüdis- aegne füüsika defineerib aega kui kestvust