Lapsele tuleb selgitada tema õigusi ja kohustusi, sest paljud ei tea või teavad väheseid. Lapsesse tuleb suhtuda kui kordumatusse isikusse, võttes seejuures arvesse tema vanust, päritolu, arengutaset, kasvukeskkonad. See tähendab, et ei tohi olla silditamist ning diskrimineerimist. Kuna lapsed on väga kiinduvad, siis saavad nad kergesti usaldada lastekaitsetöötajat pärast lühikest koostööd, seega tuleb austada lapse tundeid ning säilitada usaldussuhet, sest läbi selle saavad probleemid lahenduse. Kõik me teame, et lapse kasvukeskkond peab olema kodu. Seepärast on lastekaitsetöötaja eesmärk teha kõik selleks, et laps saaks elada turvalises kodus koos oma vanematega. Lapsed ei sünni siia maailma probleemsetena ebasoodne kasvukeskkond muudab nad selliseks. Kuid isegi kui lapsevanemad on probleemsed ning tundub, et lapsel ei ole seal turvaline olla, peab andma lapsevanematele veel võimalusi oma elu muutmiseks, sest ka see on
korraga mitme võime funktsioone. 2.4.3. Õiguskindlus Õiguskindlus hõlmab kaks elementi: definiitsuse ehk määratletavuse ja usalduskaitse põhimõtte. Esimene välistab riigivõimu omavoli (§ 13 lg 3), st. tagab, et üksikisikul on võimalik riigiorganite käitumist teatava tõenäosusega ette näha ja nendega arvestada. Selle nõude täitmine eeldab piisavalt arusaadavate seaduste kehtestamist. Usalduskaitse põhimõte kaitseb üksikisiku ja riigi vahelist usaldussuhet keelustades üksikisikule ebasoodsate normide tagasiulatuva mõju. Karistusõiguses kehtiv nulla poena sine lege-põhimõte (§ 23 lg 1, lg 2 lause 1) on usalduskaitse printsiibi erijuht. 2.4.4. Halduse seaduslikkus Halduse seaduslikkus tähendab ühelt poolt, et haldusvõim tohib individuaalset vabadust piirata ainult siis, kui teda volitab selleks seadus (§ 3 lg 1 lause 1), ja teiselt poolt, et ükski halduse õigusnorm (määrus, halduse individuaalakt) ei tohi olla
KarS § 288-le, kuid ei saa jätta tähelepanuta ka KVS § 3 lg 2. Autori hinnangul tuleks Karistusseadustikus loobuda ametiisiku mõistest ning luua KVS § 4 lg 2 asemele institutsionaalne lähenemine. Karistusseadustiku mõiste peaks olema laiem, sest selle alla tuleb mahutada märksa rohkem käitumisviise (võimuliialdus, ametialane võltsimine, mõjuvõimuga kauplemine jne), milleks kurjategijalt ei nõuta mingeid spetsiaalseid volitusi või erilisi usaldussuhet riigiga – kohustus olla aus kuulub iga avaliku teenistuja kohustuste hulka. Seega tuleb sellist olukorda pidada Põhiseaduse §-ga 1256 vastuolus olevaks, mille kohaselt on kõik seaduse ees võrdsed. Mainitud segadus erinevate defineeringute vahe toob kaasa tõsised probleemid, kui on vaja menetleda KarS § 294 lg 2 p 2 või p 3 või siis sama § lg 3 või lg 4 järgset süütegu.
juhataja lepingule. Nimetatud isikutega tuleb sõlmida käsundusleping. Vt eelmine küsimus. 4. Töölepingulise suhte eristamine avalikust teenistusest: avaliku teenistuse olemus ja asutused, avalike teenistujate liigid ja nende põhifunktsioonid, töö- ja teenistussuhte sarnasused ja erisused Avalik teenistus on töötamine riigi või kohaliku omavalitsuse ametiasutuses. Avalikuks teenistuseks nimetatakse: 1) riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse avalik-õiguslikku teenistus- ja usaldussuhet ametnikuga ametiasutuse ülesannete täitmiseks, mis on avaliku võimu teostamine; 2) riigi või kohaliku omavalitsuse üksuse eraõiguslikku töösuhet isikuga ametiasutuse ülesannete täitmiseks, mis on üksnes avaliku võimu teostamist toetav töö. Ametiasutused: 1. valitsusasutus Vabariigi Valitsuse seaduse tähenduses; 2. Riigikogu Kantselei; 3. Vabariigi Presidendi Kantselei; 4. Riigikontroll; 5. Õiguskantsleri Kantselei; 6. kohus; 7. Kaitseliit 8
väärtushinnangut - otsustamist ühe või teise lahenduse kasuks. 2. Võimude lahusus. Võimude lahusus lähtub võimu dekontsentratsiooni vajadusest - et ühe organi kätte ei koonduks liiga palju võimu, jagatakse võimu funktsioonid erinevate riigiorganite vahel; välistab riigivõimu omavoli (§ 13 lg 3). 3. Õiguskindlus. Õiguskindlus hõlmab kaks elementi: definiitsuse (määratletavuse) ja usalduskaitse põhimõtte. Kaitseb üksikisiku ja riigi vahelist usaldussuhet, keelustades üksikisikule ebasoodsate normide tagasiulatuva mõju. 4. Halduse seaduslikkus. Halduse seaduslikkus tähendab ühelt poolt, et haldusvõim tohib individuaalset vabadust piirata ainult siis, kui teda volitab selleks seadus (PS § 3 lg 1 lause 1). Teiselt poolt tähendab see, et ükski halduse õigusnorm (määrus, halduse individuaalakt) ei tohi olla vastuolus ühegi kõrgemal astmel oleva õigusnormiga (seadus, põhiseadus). 5. Sõltumatute kohtute poolt tagatav õiguskaitse
annaabi.ee 
