• Kasvab vesistes metsades ja mererannikul • Kõrgus kuni 30m • Iga tavaliselt 100- 150a, harva kuni 300a • Mullasuhtes nõudlik • Lehe tipp on nagu ära hammustatud, leht läikiv • Ei talu varju • Ei kasvatata haljastuspuuna Õied Õitseb märtsi lõpul või aprillis Emasõied on käbikese Isasõied on kujulised, õitsemise ajal urvakujulised punased. Valmis käbid kuni 2cm pikad, pruunid ja rippuvad, kuni 7cm pikad, punakaspruun id Kasutamine, kasvatamine Puit on: Kasutatakse: • Kerge • Vineeriks • Pehme • Nikerdamiseks • Hästi töödeldav • Kütteks • Vees vastupidav Kasvab: Kasvatamine: • Kesk-ja Põhja • Levinud metsapuu Euroopa, Lääne-
Kunagi ei näe me halli leppa kasvamas suure metsahiiglasena, jämeda puuna. Sagedasti moodustab hall lepp aga tihedaid lepavõsasid metsaservades ja endistel lagendikel. Ka lehe järgi on teda kerge oma suguvennast eristada. Halli lepa leht on terava tipuga ning matt, sanglepa lehe tipp oleks nagu ära hammustatud ning leht on läikiv. Isasõied on urvakujulised, punakaspruunid, emasõied aga noorelt punaka käbikesena, mis valmides muutub tumepruuniks. Õied ja hiljem valmivad käbid on aga üpris sarnased, vaid kinnitumine varrele on palju lühema rootsu abil. Mulla suhtes ei ole hall lepp kuigi nõudlik, pigem teeb ta seda ise pidevalt veel paremaks. Selleks on tal kaks teed. Kõigepealt elavad tema juurtel sarnaselt liblikõieliste juurtega bakterid, kiirikulised, kes seovad õhulämmastikku ja talletavad seda mullas
Lepad kuuluvad katteseemnetaimede hõimkonda. Eestis on kahte liiki leppasid: hall lepp ning sanglepp. Eesti looduses võib harva leida ka värdleppa- halli lepa ning sanglepa hübriid. Hall lepp ehk valge lepp on 15-25m kõrgune puu, mis kasvab põhiliselt Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Eluiga on kuni 70 aastat, kuid kuna halli lepa juurestik on üsna pinnalähedane, siis hall lepp on üsna tormihell. Halli lepa lehed on hallikasrohelist tooni, teravatipulised ja matid. Isasõied on urvakujulised ja punakaspruuni värvi, paiknevad 3-6 kaupa rippudes võrsete tipus. Emasõied on käbi kujulised, õitsedes punakat tooni, kuid valmides muutuvad tumepruuniks ning paiknevad külgvõrsete tippudes. Valminud käbid on keskmiselt 2cm pikkused. Halli lepa vili on välimuselt üsna sarnane emasõiele- punakaspruunid käbid, kuid neil on ka lai tiib ning kinnitumine varrele on palju lühema rootsu abil. Halli lepa puit sisaldab
iseloomulikule koore värvusele, mis erinevalt sanglepa ehk musta lepa omast on helehall. Ülejäänuski erineb ta sanglepast suuresti. Kunagi ei näe me halli leppa kasvamas suure metsahiiglasena, jämeda puuna. Sagedasti moodustab hall lepp aga tihedaid lepavõsasid metsaservades ja endistel lagendikel. Ka lehe järgi on teda kerge oma suguvennast eristada. Halli lepa leht on terava tipuga ning matt, sanglepa lehe tipp oleks nagu ära hammustatud ning leht on läikiv. Isasõied on urvakujulised, punakaspruunid, emasõied aga noorelt punaka käbikesena, mis valmides muutub tumepruuniks. Õied ja hiljem valmivad käbid on aga üpris sarnased, vaid kinnitumine varrele on palju lühema rootsu abil. Mulla suhtes ei ole hall lepp kuigi nõudlik, pigem teeb ta seda ise pidevalt veel paremaks. Selleks on tal kaks teed. Kõigepealt elavad tema juurtel sarnaselt liblikõieliste juurtega bakterid, kiirikulised, kes seovad õhulämmastikku ja talletavad seda mullas. Teiseks sisaldavad ka halli
helehall. Ülejäänuski erineb ta sanglepast suuresti. Kunagi ei näe me halli leppa kasvamas suure metsahiiglasena, jämeda puuna. Sagedasti moodustab hall lepp aga tihedaid lepavõsasid metsaservades ja endistel lagendikel. Ka lehe järgi on teda kerge oma suguvennast eristada. Halli lepa leht on terava tipuga ning matt, sanglepa lehe tipp oleks nagu ära hammustatud ning leht on läikiv. Isasõied on urvakujulised, punakaspruunid, emasõied aga noorelt punaka käbikesena, mis valmides muutub tumepruuniks. Õied ja hiljem valmivad käbid on aga üpris sarnased, vaid kinnitumine varrele on palju lühema rootsu abil. Mulla suhtes ei ole hall lepp kuigi nõudlik, pigem teeb ta seda ise pidevalt veel paremaks. Selleks on tal kaks teed. Kõigepealt elavad tema juurtel sarnaselt liblikõieliste juurtega bakterid, kiirikulised, kes seovad õhulämmastikku ja talletavad seda mullas
punaseks. Halli lepa käbidest tehtud tõmmis on heaks vahendiks põletike ja kõhuhaiguste puhul. Kuna hall lepp on noores eas Eesti üks kiiremakasvulisemaid puid, siis on teda hea kasutada kütteks: taastub kiiresti. Kütteks sobib ta eriti hästi suitsuahjudele, kus annab lihale või kalale ilusa läike ja hea maitse. Halli lepa rabe ja kergesti mädanev puit ei kõlba tarbematerjaliks. Puitu on kasutatud naha parkimisel ja värvimisel.Lepal on lahksugulised õied. Isasõied on urvakujulised ja rippuvad, punakaspruuni värvusega. Emasurvad on palju väiksemad ja punakad käbikesed mis valmides muutubvad tumepruuniks. Nad on käbikesekujulised, punased ning valmides muutuvad pruunimaks. Kui isasurvad pikaks venivad ja tolmukad lahti lasevad, siis kannab tuul õietolmu emasurbadele ja neis hakkavad kasvama viljad. Õiepungad arenevad sügisel. Hall lepp õitseb varakevadel märtsis või aprillis, umbes nädal enne sanglepa õitsemist
Hallil lepal on nagu meie teiselgi lepal, sanglepal, kaks nime: hall lepp ja valge lepp, mõlemad viitavad tema iseloomulikule koore värvusele, mis erinevalt sanglepa ehk musta lepa omast on helehall. Kunagi ei näe me halli leppa kasvamas suure metsahiiglasena, jämeda puuna. Sagedasti moodustab hall lepp aga tihedaid lepavõsasid metsaservades ja endistel lagendikel. Halli lepa leht on terava tipuga ning matt, sanglepa lehe tipp oleks nagu ära hammustatud ning leht on läikiv. Isasõied on urvakujulised, punakaspruunid, emasõied aga noorelt punaka käbikesena, mis valmides muutub tumepruuniks. (lisa 12. pilt lepast). Paju (Salix) pai, pao, remmelgas, raag, raid, lember Pajuurva tunneb igaüks niisamagi ära. Pajude perekond on väga mitmekesine, ta ei koosne ainult suurtest ilusatest pargipuudest. Väga palju on Eestis liike, kes moodustavad tiheda pajutihniku metsaserval või võsa raietööde või põlengu järel tekkinud lagendikul. Usinasti
lehestikuga. Eristamise tunnused: Lehed, emasurvad, viljad, puit. 30. Hall lepp ja sanglepp Hall lepp: Alnus incana valge lepp. Kasvab Euroopas, Aasias ja Põhja-Ameerikas. Eestis tavaline puuliik. Kõrgus 15-20m. Kasvukoha suhtes vähenõudlik, varjutaluv. Juurtel bakterid, kes seovad õhulämmastikku ja lehed sisaldavad varisedes palju lämmastikku. Lehed ovaalsed, teritunud tipuga, kahelisaagjad, pealt tumerohelised, alt lühikeste karvadega, 4-10cm pikad. Isasõied urvakujulised, punakaspruunid, emasõied noorelt punaka käbikesena, valmides tumepruun. Tuultolmleja, õitseb varakevadel märtsis või aprillis. Lepa vili on käbi meenutav vilikond, mis on moodustunud emasõisikust ning sisaldab 2mm suruseid kahe tiivaga pähklikesi. Viljad valmivad sügisel. Halli lepa kerge, pehme ja tavaliselt pruunikas, kuid rabe ja kergesti mädanev puit ei kõlba tarbematerjaliks, kuid siiski kasutatakse mõnikord lepa puitu mööbli- ja vineeri- tööstuses, vesiehitiste rajamiseks
lepa omast on helehall. Ülejäänuski erineb ta sanglepast suuresti. Kunagi ei näe me halli leppa kasvamas suure metsahiiglasena, jämeda puuna. Sagedasti moodustab hall lepp aga tihedaid lepavõsasid metsaservades ja endistel lagendikel. Ka lehe järgi on teda kerge oma suguvennast eristada. Halli lepa leht on terava tipuga ning matt, sanglepa lehe tipp oleks nagu ära hammustatud ning leht on läikiv. Isasõied on urvakujulised, punakaspruunid, emasõied aga noorelt punaka käbikesena, mis valmides muutub tumepruuniks. Õied ja hiljem valmivad käbid on aga üpris sarnased, vaid kinnitumine varrele on palju lühema rootsu abil. Mulla suhtes ei ole hall lepp kuigi nõudlik, pigem teeb ta seda ise pidevalt veel paremaks. Selleks on tal kaks teed. Kõigepealt elavad tema juurtel sarnaselt liblikõieliste juurtega bakterid, kiirikulised, kes seovad õhulämmastikku ja talletavad seda mullas. Teiseks
annaabi.ee 
