varem ei teadvustanud ühiskond nende säilitamise vajadust veel piisavalt. Eestis ulatuvad seisuste esinduste kujunemise alged 13. sajandisse kui Taani kuninga vasallid Harju-Virus käisid koos mees- ehk vasallipäevadel. 14. sajandil loodi ordu eestvõttel seisuste esindajate konföderatsioon ja toimusid üleliivimaalised seisustepäevad, milles 1422. Aastal kasvas välja Liivimaa maapäev. Liivimaa seisustepäeva aktid avaldati esmakordselt Bunge ,,Urkundenbuch´is"., teist korda Riias kolmes köites (1907-1938). Rüütelkondade, kes täitsid aadlikogu siseasjadele lisaks ka omavalitsuse ülesandeid, täiskogu oli maapäev. Maapäevade protokolle (maapäevaretsessid) on arhiivides säilinud 17. sajandist. 20. sajandi Eesti ajalugu on rikas parlamentaarsete ja muude esinduskogude poolest. Eestlaste esimene valitud esinduskogu oli ülemaaline rahvaasemike koosolek (Tartu 1905). Suuri kuid
kodifitseerimistöö nime all, mis kujunes ulatuslikuks riiklikuks tellimustööks Tartu ülikooli/koolkonna juristidele. Provintsiaalõiguse kodifitseerimine oli vahetult seotud vanade õigusaktide väljaselgitamisega. Selle aja Baltikumi üheks tuntumaks õigusajaloolaseks oli Friedrich Georg von Bunge (1802-1897), kes osales Balti provintsiaalõiguse kodifitseerimisel. Ühtlasi pani ta Baltikumi ajaloo allikate publitseerimisele, tippsaavutuseks "Liv, Est und Kurländisches Urkundenbuch nebst Regesten" (=LUB), 18531914. Bungel oli eriline roll ka Tallinna Linnaarhiivi kujunemisloos tema juhtimisel korrastati selle kõige vanem osa, mille kasutamine oli olnud praktiliselt võimatu. Soovituslik kirjandus: "Tundmatu Friedrich Georg von Bunge", ÕES, 2006. 1883. a astus Tallinna linnaarhivaarina ametisse Theodor Schiemann, kes muretses arhiivile uued riiulid jm varustuse, et asuda korraldamistöödele.
Eesti keskaja mõiste ja koht Eesti ajaloos: mõiste kasutuselevõtt, sünkroonsus LääneEuroopa keskajaga, side Eesti naaberaladega. Hinnang üldistele arengutele perioodi jooksul historiograafias. Eesti keskaeg 1500-1550. Mujal 500-1500 algas veidi hiljem, kui Lääne-Euroopas. Siis kui meil siin keskaeg algas, oli lääneeuroopas juba kõrgekeskaeg. Naaberalade, nt lätialadega on meil sarnane käsitlus. Allikad ja arhiivid. Põhilised allikapublikatsioonid: Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch, Acten und Rezesse der livländischen Ständetage. Saab paavstikuuria andmetest Vatikanis üht-teist. Lisaks sellele ka Saksa Ordu andmeid, aga nendega on ka probleem, sest kõik ei ole säilinud, üks moment jõudis see arhiiv Rootsi ja suuremas osas hävis kuningalossi tulekahjus. Mitte säilimise põhjus seiseb selles, et kui tuleb kuskil sõda, siis arhiiv on asi, mis esimeste seas likvideeritakse, kuna on sseda parem, mida vähem vaenalne meie kohta teab.
Saaremaa suhtes ka pärast suurt 1227. a. sõjakäiku oli, näeme sellest, et lüübeklased saarlastele kirjutasid, abi paludes taanlaste vastu. Piiskopp Albert, ordumeister Volquin, Riia kodanikud ja teised sakslased Liivimaal teatavad selsamal 1227. a. lüübeklastele rõõmuga, et saarlased nende kirja on sõbralikult vastu võtnud, on lubanud abi anda ja piiskopi, ordu ning teistega üheskoos sõda pidada ja rahu teha, kõiges nende käskusid kuulda võttes (Liv-, Esth- und Curländisches Urkundenbuch, lühendatult U. B. 98). Tähendab, saarlasi peavad sakslased siin ometigi peaaegu enam kui liitlasi kui allaheidetuid arvestama. Taanlased katsusid, nagu teadetest paistab, maad valitseda oma poolt määratud või kinnitatud eesti vanemate kaudu, kelle võimupiire nad ehk laiendasid. Kuid Taanile alluvad eestlased ei tahtnud ka niisuguse valitsusega hästi leppida; vahest ei meeldinud paljudele ka vanemate määramine ja võimu suurendamine, vahest kaebasid vaesemad rõhumise üle (v
ja jäi linna erakätesse. Tänu Tallinna linnaarhiivile pilt keskaegsest Liivimaast annab ülevaate kindlate linnade kohta: Tallinn, Narva, Tartu. Tartus on säilinud üksikud dokumendid. Lüübeki arhiiv läks II MS ajal kaduma, kuni 1980ndatel aastatel ilmus välja Nõukogude Liidus. 1944. aastal sakslased viisid endaga kaasa osaliselt Tallinna linnaarhiivi. Tulemuseks Saksamaal intentsiivselt tegeleti Tallinna uurimsiega 1950- 1960ndatel. Liv-, Est- und Kurländisches Urkundenbuch- Liivi-, Eesti- ja Kuramaa Ürikuteraamat. Esimesed köited ilmusid aastail 1853-1875, mis olid koostatud F. Bunge poolt. Kokku ilmunud 15 köidet kirju, ürikuid ja muid dokumente. Materjalid ulatuvad 12. sajandist 1510. aastani, lüngaga 1472-1494. Väga tähtsal kohal oli ordumeister Plettenberg, Vene-Liivi sõda, Reformatsioon. Acten und Rezesse der livländischen Ständetage- Liivimaa seisustepäevade aktid ja retsessid. Viimased köited või vihikud on ilmunud vastavalt 1924 ja 1938
annaabi.ee 
