3 Kadaka omadused Kadakas on kahe kojaline tuultolmleja taim. Isa kadakas on sihvakama tüve ja püramiidjama võraga, kui emaskadakas. Viimased on laiavõralisemad, põõsataolised ning tihti väljakujunemata tüvega. Leidub ka ühekojalisi kadakaid, kus emas- ja isasõied lahus ühel ja samal põõsal kasvavad. Kadaka emasõisikud on helerohelised ja koosnevad soomustest, mille vahel asuvad kolm emakat. Isasõisikud on kollased ja urbade laadi, mis väikeste koonustena okkaste kaenaldest välja piiluvad. Kadaka okstes on c-vitamiini tunduvalt rohkem, kui kuuse- ja männiokastes, sidrunites ja apelsinides. Kadaka puidust valmistatud esemed on matja läikega ja aromaatsed, mis teeb nad meeldivaks. Kadaka kasutusalad läbi aegade Vanasti valmistati kadakast lüpsikuid, kulpe, kibusid, lähtreid ehk lasse, lusikaid, õllekanne, võikarpe, või- ja piimapütte ning teisi nõusid. Seda selle pärast, et
väga silmatorkavad. Isas- ja emashaavad. Nagu juba eelnevast selgus, on haab kahekojaline: emas- ja isasõied asuvad eri puudel. Õied on koondunud paljuõielistesse rippuvatesse õisikutesse – urbadesse. Isas- ja emasõisi pole just kerge eristada, sest mõlema kattesoomused on hallide karvadega. Haab on tuultolmleja. Õitseajal liiguvad tolmu puistavad isasurvad tuules tugevamalt, sest nende telg on painduvam. Emasurvad on jäigemad, seega ka vähem liikuvad. Ent tuules lehvivate urbade järgi suudab isas- ja emaspuid eristada siiski ainult kogenud silm. Enamik inimesi eri soost haavapuid õite (urbade) järgi ära ei tunne. Palju on uuritud isas- ja emashaabade vahekorda puistutes. Selgub, et isaspuid on kaks korda rohkem kui emaspuid. Tavaliselt kasvavad kummastki soost puud rühmiti, kusjuures ühte sugu puuderühm võib hõivata isegi kuni hektarisuuruse ala. Õitsemise algus oleneb ilmastikuoludest: enamasti õitseb haab aprilli teisel poolel, tolmlemine
tsuugat harva on ta meil teistest perekonna liikidest sagedaseim. Suuremad puud kasvavad Järvseljal, Luual ja Olustveres (kõrgus üle 15 m). Noori eksemplare kasvab paljudes erakogudes Pärnumaal, Läänemaal jm. S u g uko n d Fa g a c e a e p ö ö g i l i s e d Sugukonna esindajad on heitlehised, harva igihaljad, ühekojalised puud, harvem põõsad. Lehed vahelduvad lihtlehed kuni hõlmised lehed, abilehed varisevad varakult. Õied ühesugulised, tuultolmlejad. Isasõied urbade või peadena. Emasõied üksikult või pähikuis. Emasõisi ümbritsevad õiekattelehed, millised viljade valmides kasvavad kokku, puituvad ja moodustavad kuupula(lüdi), milline ümbritseb vilja kas osaliselt või täielikult. Viljaks on üheseemneline puitunud kestaga pähkel, milline valmib õitsemisega samal või järgneval aastal. Sugukonnas on 8 perekonda rohkem kui 800 liigiga, millised kasvavad parasvöötmes, lähistroopikas ja troopikas
virk kogu järgneva aasta. Laisem tõusja pidi järgnevaks aastaks jääma laisaks. Urbijad pidid okstega lüües ütlema teatud maagilisi sõnu. On teada isegi pikki urbimise laule. Mõnikord urbiti ka loomi laudas ja viidi pajuurbadega oksi põllule. Urbimise kombestikust kumab selgesti läbi maagilist tähendust. Inimene, koduloom või põllumaa sai urbimise kaudu osa sellestsamast uuendavast ja noorendavast elujõust, mis paistis välja pajutibudest tulvil okstest. Puude urbade seas oli meie rahva pärimuskultuuris olnud eriline koht veel lepa urbadel. Lepa vanad emasurvad olid tuntud vahendiks seedimist korrastava tee valmistamisel. Kuid lepaurvad olid ka üldtuntud viljasaagi ennustajad. Rippuvaid isasurbi seostati viljapeadega ja neid nimetati leivaurbadeks. Vanu, seemnetest tühjaks pudenenud ja mustunud emasurbi seostati ikaldusega ja neid nimetati näljaurbadeks. Kui leppadel oli kevadel näha ohtralt leivaurbi, aga vähe näljaurbi, pidi
Kevade tunnuseks on kõikjal puhkev rohelus. Okaspuud on haljad aasta ringi. Nendele kevad nii tormilisi värvimuutusi kui lehtpuudele kaasa ei too. Järelikult tuleb kevade esindajat otsida lehtpuude seas. Milline lehtpuu on esimesena ettejuhtuv? Nii õues kui metsas on selleks kask. Kui kaharad, lõhnavad ja üleni rohetavad kaseoksad juba toas, pole enam kahtlust, et nemad ongi ainuõiged päris kevade esindajad. Samal ajal, kui põllud ärkavad, nõretavad lepad urbade rohkusest. Tuule liikudes rappub pilvena alla rohekaskollast õietolmu. Kevadine lepik on sellest tolmust pidulik ja ilus, nagu oleks ta mässitud kuldsesse uttu. Lepa värviks võib pidada halli. Eriti teravalt torkab see silma sinilillede ja ülaste õitsemise ajal, kui jõuline kevadpäike lepikualuse üle ujutab. Tihedalt paiknevad tüved kiiskavad päikesekiirtes külmalt ja tõrjuvalt. Eredas valguses suplevad sinised, kollased ja valged õiesilmad
Eestisse sissetoodud. Kõrgus 30m. Lehed on äraspidised, 7...11 teravatipulise hõlmaga, hõlmade ja hammaste tipus niitjas teravik, lehealus kiiljas, lehed pealt tumerohelised, läikivad, 8...20 cm pikad. 64. Sugukond pöögilised Perekonda kuuluvad heitlehised, harva igihaljad, ühekojalised puud, harvem põõsad. 8 perekonda ja 800 liiki. Lehed vahelduvad lihtlehed kuni hõlmised lehed, abilehed varisevad varakult. Õied ühesugulised, tuultolmlejad. Isasõied urbade või peadena. Emasõied üksikult või pähikuis. Emasõisi ümbritsevad õiekattelehed, millised viljade valmides kasvavad kokku, puituvad ja moodustavad kuupula(lüdi), milline ümbritseb vilja kas osaliselt või täielikult. Viljaks on üheseemneline puitunud kestaga pähkel, milline valmib õitsemisega samal võijärgneval aastal. Tamme ja pöögi perekond. 65. Sugukond roosõielised Liht või liitlehtedega, puud, põõsad ja rohttaimed. Suvehaljad, ühekojalised. Kahesugulised õied
annaabi.ee 
