Rootsi ja Soome. Mõne aasta möödudes läksid põgenikud üle maailma. Kõige rohkem mindi – USA-sse, kanada, suurbritannia ja austraalia. Põgenikel ei olnud ka ’’lust ja lillepidu’’ jõudes näiteks USA-sse või suurbritannia, neid ohustas repatrieerimine. Nimelt loodeti lahendada paguluse probleem luues 1943. aastal rahvusvaheline organisatsioon Ühinenud Rahvaste Abistamis- ja Taastamisvalitsus (United Nations Relief and Rehabilitation Administration, lüh UNRRA). Sõlmiti kokkulepe NSV ja USA vahel ning NSV ja Suurbritannia vahel, mille kohaselt oleksid pidanud need riigid Eesti NSV põgenikke aitama Nõukogude liitu tagasi pöördumisel. Saksamaal oli sundrepatriseerimine (UNRRA survestamisel) , ehk NSV-st põgenikud anti Nõukogude liidule välja või tehti nende viibimine riigis võimalikult ebamugavaks, et nad ise lahkuksid. Näiteks ei lastud neil olla ühes põgenike laagris kaua, et nad ei harjuks või kohaneks ühe kohaga
Bermuda konverentsil (1939.-1943.aasta aprillini) arutati IGCRi edasist tegevust. Sellel konverentsil nõuti IGCRi töös suuri muudatusi, mis hõlmasid ka teisi Euroopa riike peale Saksamaa ja Austria. Nimelt taheti, et tegelema hakataks ka Itaalia, Hispaania ja Nõukogude Liidu, sh Balti riikide põgenikega. Teiseks põgenemisorganisatsiooniks on Ühinenud Rahvaste Organisatsiooni Abistamise ja Rehabilitatsiooni Valitsus (United Nations Relief and Rehabilitation Administration UNRRA), mis loodi 1943. aasta 9. novembril. Suurim mõjuvõim kuulus USAle, kes toetas organisatsiooni majanduslikult kõige rohkem ning nõudis endale suurimat otsustamisõigust. Pärast UNRRA loomist jagati põgenike tegutsemisalad eelmise, IGCRi vahel. Kuna aga IGCRi olukord halvenes, siis jäid tema alad nüüdsest UNRRA hoole alla. 1945. aastal hakkas Saksamaale ja Saksamaa poolt okupeeritud aladele jõudma massiliselt põgenikke
Nende elu hakkasid korraldama pagulastele orienteeritud, kuid ka laiema tegevusulatusega rahvusvahelised organisatsioonid, erinevad vabatahtlikud ja vabaühendused. 1945a. veebruaris sõlmisid Inglismaa, Venemaa ja Ameerika Ühendriigid allkirjastatud Jalta kokkulepete lisaprotokolli, kus sõlmiti sõjajärgse pagulaste jaoks olulisim leping, mis sätestas, keda tuleb või saab repatrieerida (tagasi saata kodumaale). Pärast Jalta kokkulepete allkirjastamist, loodi UNRRA (ÜRO Abistamis- ja Taastamisadministratsioon) juurde DPde osakond, mille ülesandeks sai maapagulastega tegelemine, nende repatrieerimine, Saksamaal ja Austrias. UNRRA enda vastutusalas olid aga Ühinenud Rahvaste rühma kuuluvate riikide kodanikest maapagulaste majutamine, sisemine juhtimine; vabatahtlike organisatsioonide töö kooskõlastamine ja DPde jälgimine laagrites; laagrite varustamine eluks vajalike tarvetega
põgenemise põhjuste selgitamine jne. Peamine tegevusväli oli Saksamaal ja Austrias asuvate Balti põgenike abistamine riiete ja toiduainetega, aga ka kooliraamatute ja kirjandusega varustamine. Ka saadeti pakke Siberi orjalaagrisse. Selles osas on abi antud sadade tuhandete kroonide väärtuses. Sissetulekuid saadi mitmesugustelt abistamisorganisatsioonidelt ja korjandustest. BHF töötas koos Punase Risti, UNRRA, IRO, UNESCO ja teistega. BHF-i tegevusalasse on kuulunud ka kirjandustegevus. See algas 1945. a detsembris ajakirjaga "The Baltic Review", millest 1949. a ilmus kokku 14 numbrit. 1947. a startis BHF stentsileeritud bülletääniga " Newsletter from Behind the Iron Curtain", mis hakkas ilmuma koostöös Eesti Rahvusfondiga. 1946. a asutas BHF kirjastuse Eesti Raamat, mis andis välja õpperaamatuid, noorsookirjandust, populaarteaduslikke teoseid ja lühemat aega ajakirja "Vikerlased"
Liitu. Emakeelse kirjavara puudusel kasutati Eesti Rada ka eesti koolide emakeele tundides. Trükitehniliselt oli ajaleht samuti laitmatu. Tiraaz tõusis pidevalt, ulatudes 1946. a 6-7 tuhandeni. Alustati ilma kapitalita, kulud kaeti jooksvatest tuludest ja juba mõne numbri järel seisis ajaleht majanduslikult kindlal järjel, mida omakorda soodustasid väiksed trüki- ja paberikulud. 1946. a EV aastapäevale pühendatud numbri avaldamise järel kuulutati Eesti Rada suletuks. UNRRA (United Nations' Relief and Rehabilitation Administration Ühendatud Rahvaste Abistamise ja Taastamise Administratsioon) direktor pahandanud: "See ei ole mingi DP-laagri ajaleht, vaid iseseisva riigi ajaleht!" Kuu aja pärast sai Eesti Rada taas ilmumisloa, kuid lehele esitati uusi nõudmisi. 1946. aasta suvel loeti rahvuslust juba kuriteoks, suurenes surve baltimaalaste kodumaale saatmiseks. Leht näis häirivat kodumaa okupanti.
annaabi.ee 
