Peaksime rohkem mõtlema oma liikluskultuurile. Praegu jääb selline mulje, et paljud roolikeerajad on teedel ja tänavatel ainukesed liiklejad. Nad ei arvesta teistega, sõidavad nii kiiresti, kui ise tahavad. Sellega kaasnevad suured liiklusõnnetused, millest üsna paljud lõppevad kellegi jaoks surmaga. See viib meie väikse rahva hävinemiseni. Autojuhid istuvad rooli taha alkoholijoobes, ei lase jalakäijaid üle tee. Ka noored on liiga julged ja uljaspead. Selles valdkonnas saaks küll igaüks kaasa aidata, kui vähegi on ,,kainet mõtlemist." Olgem liikluses üksteise vastu viisakamad, hoolivamad ja tähelepanelikumad. Nii säästame eelkõige ennast, kaaskodanikke ja riiki. On ka selliseid pahatahtlikke, kes kevadel kuivade ilmade saabudes süütavad kulu või mõne maha jäetud maja põlema. Seoses sellega on juhtunud palju õnnetusi, mis on nõudnud ka mitmeid inimelusid
ja kuskil maal ei loetud teist võrdselt nägusaks; ta nimi oli Kriemhild, tast kasvas tore neid. Kuid sestap tema tõttu sai surma suur hulk sangareid. See kaunis piiga oli kui armas taevaand. Ta nimel kasvüõi elu eks mehed panustand. Üksainus iluilming - nii oligi ta just. Ta voorused veel tõstsid ka kogu naissoo ülevust. Kolm kuningat ta ihu ja au eest seisid head - üks - Gunther, teine - Gernot, ah, uhked uljaspead, ja Giselher, neist noorim, mees parem paremaist. Need olid tema vennad. Nad hoidsid igati noort naist. Suursugused nad olid ja loomult leebed, head, jõujaksult kordumatud ning valituimad pead. Burgundias see sündis, nii hüüti nende maad. Kord hiljem Etzelburgis veel imeasju tegid nad. Ja Wormsis Reini ääres nood vürstid elasid, seal kestsid kiidukõned, lood, laulud helasid,
Kui ta oli parasjagu ametis laiba paljaks röövimisega tundsid gallid ta ära ja üle terve armee levis sõna, et see oli roomlaste saadik. Unustades oma viha kluusiumlaste vastu, ja sisistades ähvardusi roomlaste vastu, nad taganesid.`` (Patavinus 27-25 eKr. :36) Selliste saadikute valimisega ei olnud Senat just kõige parema otsuse teinud. Saadikuteks oleks sobinud mõned vanemad, tasakaalukad ja väärikad patriitsid, mitte noored uljaspead. Saadikud ei oleks tohtinud midagi sellist teha, mis neile antud instruktsioonidega vastuollu lähevad, sõda kaasa arvatud. Nad kaitsesid küll kluusiumlasi, aga samas tegid gallidest vaenlased. ,,Mõned olid Roomale kohese pealetungi poolt. Vanemad mehed arvasid, et kõigepealt tuleks saata saadikud Rooma, et esitada ametlik kaebus ja nõuda Fabii (kluusiumlaste linna) loovutamist kompensatsioonina rahvaste seaduse rikkumise eest. Pärast seda kui saadikud olid
Kuningas ei suutnud end pidada ja hüüdis: «Kena!» Siis aga päris ta edasi: «On nad relvastatud?» «Jah, neil on kaasas vikatid, piigid, ammud, labidad ja muudki ohtlikud relvad.» See loetlus ei tekitanud kuningas mingisugust ärevust. Jacques arvas tarvilikuks lisada: «Kui teie majasteet otsekohe paleefoogtile abi ei saada, on ta kadunud.» «Eks me siis saada,» vastas kuningas teeseldud tõsidusega. «Hüva. Muidugi me saadame talle abi. Paleefoogt on meie sõber. Kuus tuhat! On aga uljaspead! See uljus on kuulmatu ja see vihastab meid väga. Aga täna öösel on meil käepärast väga vähe mehi... Enne homme hommikut ei saa midagi teha.» Jacques hüüdis: «Abi on otsekohe tarvis, majesteet! Selle aja sees võidakse Palee kakskümmend korda ära rüüstata, süserääni õigused jalge alla tallata ja paleefoogt üles puua. Jumala pärast, majesteet, saatke abi enne hommikut!» 429 Kuningas vaatas talle otsa: «Ma ütlesin teile, homme hommikul.»
D'Artagnan asus oma nelja kaaslasega teele mööda kaevikut. Kaks kaardiväelast sammusid temaga kõrvuti, sõdurid järgnesid neile. Nii jõudsid nad kaeviku katte all ligi saja sammu kau-gusele bastionist. Pöördudes seal ümber, märkas dArtagnan, et sõdurid olid kadunud. Ta arvas, et nad kartusest tahapoole jäid ja jätkas edasiliikumist. Kaeviku käänakuni jõudes leidsid nad endid ligikaudu kuuekümne sammu kaugusel bastionist. Ei olnud kedagi näha, bastion näis mahajäetuna. Kolm uljaspead arutas, kas minna edasi, kui äkki suitsurõngas ümbritses kivihiiglast ja tosin kuule vilistas d'Artagnani ja ta kahe kaaslase ümber. Nad said teada, mida olid soovinud: bastioni valvati. Pikem peatus selles ohtlikus kohas oleks olnud asjatu ettevaatamatus. D'Artagnan koos kahe kaardiväelasega pöördus ümber ja alustas põgenemisega sarnanevat taganemist. Jõudes kaeviku nurgani, mis oleks neile olnud kaitseks, kukkus üks kaardiväelane: kuul oli tunginud talle rindu
annaabi.ee 
