Teada on, et Pyrrhon ise midagi pole kirjutanud ja vähesed säilinud pärimused, mis käsitlevad tema õpetuslikke seisukohti, on pärit peamiselt tema õpilastelt. Erilisi teeneid selles suhtes on tema õpilasel Timonil, kes hiljem oma õpetaja vaateid Ateenas on püüdnud populaarseks muuta. Nii Pyrrhon kui ka Timon, kes esinevad nn. vanemat skepsist antiikses filosoofias, tegelevad peamiselt kolme probleemiga ja püüavad neile leida lahendust. Esimene neist on enam tunnetusteoreetilist laadi ning tahab lahendada asjade olemuse mõistmise küsimust. Nad arvasin, et ei meeltaju ega ka mõtlemine ava meile asjade olemusele ligipääsu: see, mida me neist näeme, kuuleme või kompame, on üksnes meie taju mitte aga tajutava eseme tõelisus, mis meile varjatuks, saavutamatuks jääb. Ei ole õige seepärast ühegi asja kohta öelda, et see nii on, vaid õigem on öelda, et see nii mulle näib. Teisele inimesele ei tarvitse see sugugi taolisena näida
välja öeldud mõtteid ja kuidas need on ajale vastu pidanud. 1. SKEPTITISMIST ÜLDISELT Kreeka filosoofi Pyrrhonit loetakse esimese skeptilise koolkonna rajajaks. Omapäraks oli Pyrrhoni juures see, et ise ta kirjutanud üles oma mõtteid, enamus mõtteid on üles kirjutanud 4 tema õpilase Timon. Vanemad skeptikud tegelevad peamiselt kolme teemaga: esimene on tunnetusteoreetilist laadi: Pole õige väita asjade kohta mis need on, vaid kuidas nad näivad. Teine probleem: kui me ei saa väita asjade kohta, mis nad päriselt on, siis kuidas neisse suhtuda. Skeptikute arvates võib tõde, kui niisugune, olla osaliselt kõigis - aga ka mitte milleski ja skeptikute arvates ei ole vaja tõde ka otsida. Kolmas teema on otse eetikasse puutuv: kui me asjade olemusest ei või midagi kindlat teada, siis kuidas otsustada, mis on tõeliselt hea ja mis mitte
ka tõsikindlatena esitatavad väited teadmise saavutamatusest, kuid ometi leidis olevat Pyrrhoni sobiva kehastama eeskuju enda vaadetele. Pyrrhonit loetakse esimeseks programmiliseks skeptikuks ja esimese skeptilise koolkonna rajajaks. Ise ta kirjutada ei eelistanud, kuid tema õpilase Timoni sulest on säilinud mõned pärimused ja populariseerivad kirjutised Pyrrhoni mõtetest. Vanemad skeptikud tegelevad peamiselt kolme teemaga. Esimene on tunnetusteoreetilist laadi: ületamatu lõhe päristise faktilisuse ning (inimliku, individuaalse) näilikkuse ("akatalepsia") vahel. Ei meeletaju ega ka mõtlemine ava meile asjade olemusele ligipääsu. Seepärast pole õige väita asjade kohta mis need on, vaid kuidas nad (meile, mulle) näivad. Siit tuleneb teine probleem: kui me ei saa väita asjade kohta, mis nad päriselt on, siis kuidas neisse suhtuda? Skeptikud soovitasid loobuda konkreetsetest seisukohtadest ning omada
Elises filosoofilise õppeasutuse, mille eesotsas ise seises surmani. Näib, et õppeasutusel ei olnud erilist menu. Teada on, et Pyrrhon ise midagi pole kirjutanud ja vähesed säilinud pärimused, mis käsitlevad tema õpetuslikke seisukohti, on pärit peamiselt tema õpilastelt (eriti Timonilt). Vanem skepsis tegeleb peamiselt kolme probleemiga ja püüab neile lahendust leida: · Esimene probleem on enam tunnetusteoreetilist laadi ning tahab lahendada asjade olemuse mõistmise küsimust. Tõeliselt on asjade faktiline olemus meile tunnetamatu ja kõik, mis me võime nende kohta öelda, on üksnes näilik. See, mida me asjadest näeme, kuuleme või kompame, on üksnes meie taju mitte aga tajutava eseme tõelisus. Seega ei ole õige ühegi asja kohta öelda, et see nii on, vaid õigem on öelda, et see nii mulle näib, sest teisele inimesele ei pruugi see sugugi taolisena näida.
"püsiva seaduse päraselt mõistusest tulenev skeem meie kõikvõimalike välisaistingute koordineerimiseks". Sellest tuleneb vajadus eristada asja iseeneses ja asja meie jaoks, ning kogemust ja mõtlemist. Puhta mõistuse kriitika ("esimene kriitika", 1781 ) laiendab need teemad kõikidele mõtlemise kategooriatele. 1) küsimus: Mida ma võin teada? K. võttis kriitilise vaatluse alla senise metafüüsika ning püüdis anda uuele metafüüsikale kindlat tunnetusteoreetilist alust. Kanti filosoofia on subjektivistlik, kartesiaanlikust kahtlusest ja tunnetava subjekti võimalustest lähtuv, ent on siiski kindla teadmise poole püüdlev. Ennekõike asus Kant kritiseerima "täiesti isoleeritud spekulatiivse mõistusliku tunnetuse" võimalusi tõe avastamisel. Tolleaegne ratsionalism oli harjunud kogemusest juba täiesti mööda vaatama, tegeledes vaid mõistete defineerimise, dedutseerimise ja süstematiseerimisega. K
annaabi.ee 
