klassitunnusega, klassitunnus liigi-erisuse tunnusega jne. Asjadest arutledes fikseeritakse nende ajalist järgnevust, põhjuslikkuse seoseid, vastuolulisust nende omavahelistes suhetes jne. Terminoloogias (tekstis) ei pruugi erinevus ilmneda: kasutame nimetust (näiteks, "päike") ja mõtleme objekti (taevakeha, mis vastab sellele nimetusele), ja vastupidi. Tavamõtlemises erinevust polegi. See erinevus ilmneb spetsiifilises tunnetusteoreetilises käsitluses (gnoseoloogias). Iseloomustus on deskripteerimise võte, mille puhul mõiste sisu edastatakse sellele omase iseärasuse rõhutamisega. Näiteks, arsti elukutse (arst) on humaanne. Selles näites sõnaga "humaanne" iseloomustatakse arsti kui mõistet. Sealjuures iseloomustus ei väljenda antud mõiste liigi-erisuse või mõnda muud tunnust, mis võimaldab vaadeldavat mõistet eristada mistahes mõistetest (näiteks: õpetaja, kohtunik, tuletõrjuja). Seepärast iseloomustus
tema seesmises olekus tabada püüdes, siis avanevad needki inimloomuse kihid, mis argises suhtlemises või välisest tegelikkusest lähtuvas kujutamisviisis ei pruugi üldse esile tulla. Kui seespoolset vaatenurka järjekindlail rakendada, siis muutub antinähtus ühemõõtmelisest mitmemõõtmeliseks, samastub vaatepunktiga, kuni jõutakse nähtuse defineerimatuseni, selle kadumiseni tunnetusteoreetilises plaanis. Sellisel juhul osutub nähtusele valmis hinnangukriteeriumide kohandamine juba küsitavaks. Niisugust kurikuulsat kõlbelist relatiivsust kohtamegi Vetemaa lühiromaanides. Moraali suhtelisuse, fenomen tuleb tegelastel esile eeskätt siis, kui nad oma refleksioonides püüavad pääseda enesesüüdistustest. Ajuti heidavad nad kõlbelised kategooriad aga hoopis kõrvale, puhastavad olemise hinnangulisusest, peamiselt
Kujuneb poliitilise konservatismi valem, teeb Hegelist Preisi riigifilosoofi. Õigusfilosoofia objektiivse vaimu maailmas: 1)abstraktne õigus - annab vaba tahte; 2)moraalsus kui sisemine subjektiivne meelsus; 3)eetilisus kui objekti ja subjekti sfääri ühtsus - võtab kuju peres, kodanlikus ühiskonnas ja riigis. Vabadus on tunnetatud paratamatus. Esimene, kes ütles, et Jumal on surnud (meie teadvuses, kui teda ei tunneta). Tugevaimad etteheited tunnetusteoreetilises plaanis. Tees - antitees muutus olemise printsiibiks endaks, viis pettekujutlusele nagu võiks kogu empiiriline teadvus sõltuda mõtlemise enese liikumise seadustest. Lauseloogilised vastuolud loogiliselt lahendatavad, aga kas ka reaalsuses. Võimsaim mõju ajaloos, võimaldas näha ajaloo dünaamikat. Suurim mõju sotsiaal-poliitilisele mõtlemisele ajaloos, Marxile. Hegeliaanluses parem- ja vasaksuund
Rahvuskarakteri kontseptsioon loob aluse ka rahvuskultuuri defineerimisele, andes muuhulgas tõuke ka Eesti rahvuslikule liikumisele 19. sajandil. 7 Herder lükkas tagasi väite, et inimene on ainult mõistuse abil võimeline tõde avastama. Vastupidi, inimene teab ainult seda, mida talle meelte kaudu on edastatud. Ta tunneb ainult seda, mida närvid talle edastavad, asjadest pole olemas kaasasündinud teadmisi . 1778. aastal anonüümselt avaldatud tunnetusteoreetilises teoses ,,Inimhinge tunnetusest ja tundmisest" (Vom Erkennen und Empfinden der menschlichen Seele. Bemerkungen und Träume) kirjutab Herder: "Kõikidest tunnetest saab apertseptsioon1, mõte; hing tunnetab, et tunneb, aga ainult seda, mis talle meeltega vahendatud on" (Herder 1987: 354). Mõistuse kaudu inimene tunnetab ennast, kuid mõistus ise ei ole midagi muutumatut ja antud juba sünnihetkest. Siin lisaks tunnete ja mõistuse vahekorrale on oluline erinevus valgustusfilosoofidega
Käesoleval juhul peame hulgamõistet käsitlema lähtemõiste tasemel, sellepärast räägime eelkõige lihtsamatest, konkreetsete hulkadega teostatavatest operatsioonidest. Nende lihtsate operatsioonide all on vaja mõista 1) hulkade tajumist; 2) hulkade võrdlemist nende elementide üks-ühesesse vastavusse seadmise teel; 3) uute hulkade moodustamist kahe või enam hulga ühendamise teel; 4) hulgast osahulga või osahulkade eraldamist. Tunnetusteoreetilises (gnoseoloogilises) plaanis huvitab meid esmajärjekorras hulgamõiste ontogenees, s.o. hulgamõiste kujunemise psühholoogiline aspekt. J. Piaget'i järgi kujuneb lapsel hulgamõiste tavaliselt mõtlemise arengu II etapil, mida ta nimetab operatsioonieelseks perioodiks. Sellel perioodil hakkab laps mõistma, et ühes ja samas esemete grupis eksisteerivad kindlad püsivad seosed, mida võib teatud tunnuste abil kirjeldada ja et see esemetegrupp säilitab oma seosed ja tunnused ka siis, kui
annaabi.ee 
