marksismi filosoofilise külje alusepanija B. Russell ja G.E. Moore astusid heegelluse vastu välja; analüütiline traditsioon, mis valitses ingliskeelses filosoofias enamuse 20. sajandist mõjutanud teatavat parempoolset poliitilist mõtteviisi, mis kujunes fasismi sugulaseks Hegeli mõju filosoofiale ja ühiskonnale... heegellus, marksism, eksistentsialism, analüütiline filosoofia- hõlmavad suurt osa Hegeli- järgsest filosoofiast suur panus tunnetusteooriasse on jätnud sügava jälje kõikidele filosoofia aladele dialektika rakendamisega ja teaduse aktuaalsete probleemide sügava analüüsimisega lähtuvad Husserl, Heidegger ja Sartre William James´i pragmatism rajaneb osaliselt Hegeli-kriitikal Kolm võtmeideed: reaalsust võib mõista vaid ajalooliste seletuste kaudu maalima ajaloo struktuur on mõistuspärane ja võti selle mõistmiseks peitub arenguseaduses ehk siis dialektikas ("arenguseaduseks") võõrandumine
ballast. Platon on intellektuaalse vaimutsemise suurmeister. Ta nägi end eelkõige õpetajana, kes enda rajatud Akadeemias elava sõna kaudu mõju avaldas. "Sarnaselt Sokratesega tahtis ka Platon olla ennekõike õpetaja, teisisõnu mees, kes äratab inimesi iseseisvale mõtlemisele ja vabastab neid kammitsevaist eksiarvamustest". Platon lähtub Sokratesest, kuid möödub peagi oma õpetajast. Platon alustab mõistemääratlusest ning liigub edasi tunnetusteooriasse ja ontoloogiasse, eetikasse, psühholoogiasse ja pedagoogiasse, ühiskonnafilosoofiasse ja seadusandlusesse, esteetikasse ja kosmoloogiasse, lõpuks loodusteadusessegi. Maailm muutub tema haardes esimest korda kirjapandud sõna ajaloos filosoofiliseks süsteemiks. Kuigi Platon kirjanikuna on rõõmus ja mänguline, on tema filosoofia lähtekohad ülevad. Ta on valusalt teadlik oma aja inimlikust ja poliitilisest allakäigust. Ta tahab esitada
Platon (427-347eKr) oli Sokratese andekaim õpilane. Vastupidiselt oma õpetajale kirjutas Platon palju ning tema kirjutised on täielikult säilinud. Tegemist oli sünteesiva, tervikstruktuuri poole püüdleva filosoofiga. Tema tekstid on suurepärased kirjandusliku vormi poolest. Nimelt kirjutab Platon innustunult ja kirglikult, haaravalt ning värvikalt ja üldjoontes meeleolukalt. Kõige armastatuimaks zanriks on dialoog. Platon alustab mõistemääratlusest ning liigub edasi tunnetusteooriasse ja ontoloogiasse, eetikasse, psühholoogiasse ja pedagoogikasse, ühiskonnafilosoofiasse ja seadusandlusesse, esteetikasse ja kosmoloogiasse, lõpuks loodusteadustessegi. Oma kirjutistes ta areneb ja otsib. Kahjuks ei vahendu neist täiesti ühtlast pilti ja tema soosituim väljendusviis dialoog, teeb tõlgenduse veelgi keerulisemaks. Platoni kuulus ideedeõpetus algab eri tasanditest.Ideede maailm on jääv ja muutumatu, seejuures näiva maailma tajutavad esemed on pideva muutumise
tendentsi tõkestavat piirajat. Reegli nõue kehtib mitte mõtte kui terviku kohta, vaid seda moodustavate põhiliste elementide, s.o. mõistete kohta. Seega, mõiste peab jääma arutluse käigus muutumatuks, mille puhul öeldakse, et mõiste on samane iseendaga. Näited: Tõene võib olla mõte, mis a) vastab tegelikkusele, b) on maksimaalselt evidentne (usaldusväärne). Esimesel juhtumil rõhutatakse mõtte objektiivsust ja mõiste kuulub gnoseoloogiasse (tunnetusteooriasse), teisel juhtumil on tegemist konventsionaalselt tõlgendatava mõtte tõeväärtuse rõhutamisega, mis loogika terminoloogias on nimetatud tõeväärtuse positiivseks kvaliteediks. Mõisted on samased kui ühe määratlus langeb kokku teise mõiste määratlusega. Mõistele "tõene mõte" on esitatud kaks erinevat määratlust, mis võib tekitada küsimust arutlemiseks: kas on selles näites kaks erinevat mõistet või on üks mõiste kahe erineva tähendusega. Vastus saab olla üks
Kriitikat: - Hüpoteetilised otsustused: Geach ja Searle eristasid hüpoteetilisi ja kategoorilisi otsustusi. Hüpoteetilistes otsustustes ei ole sõnal „tõene“ kinnitavat rolli. (Kui p on tõene, siis q). - Tõde kui väärtus: Wright: deflatsionist seisab vastakuti dilemmaga. Kui väidab, et tõde pole midagi tähtsat, siis see ei seleta, miks me tõest lugu peame. Kui seletaks, satuks samadele tõeteooria radadele, mida juba kaua aega käidud on. 5. loeng TEADMINE – Sissejuhatus tunnetusteooriasse Epistemoloogia – tegeleb küsimustega, mis seonduvad teadmisega. Mida me võime teada? Millised on meie teadmiste piirid? Mis on teadmine? Kuidas õigustada oma uskumusi? Mis on teadmine? – traditsioonilise käsitluse järgi: õigustatud tõene uskumus Õigustatud tõese uskumise järgi, selleks et midagi teada: pead sa seda uskuma see peab olema tõene sa pead olema õigustatud seda uskuma Tõesuse nõue – teadmise mõiste on faktiivne, s.t
annaabi.ee 
