Sellest lähtudes arendas Fichte välja õpetuse, mille kohaselt universum on subjektiivne looming; et me kanname endas korrastatud universumi kontseptsiooni ning et universum on sellest tuletatud loogilise paratamatusega. Seda Fichte õpetust toetasid veel kaks tähtsat doktriini. Ta nõustus Hume'i seisukohaga, et osutub võimatuks määratleda mina kui teadmiste objekti, kuid väitis, et me sellegipoolest kogeme vahetult oma mina olemasolu, ja seda mitte tunnetavate subjektidena, vaid kõlbeliste toimijatena. Me tegutseme ja tegutsedes teeme valikuid ning otsuseid; neid tehes kogeme me vahetult oma eksistentsi mitte empiirilise maailma objektina, vaid moraalivõimeliste olenditena. Ja kuna me oleme teadlikud kõlbelisest vastutusest oma tegude eest, siis oleme me teadlikud oma ajas pidevast minast. Kõlblus on ülim reaalsus Fichte uskus, et kõige oleva esmane ja põhimine olemus peitub tema kõlbelises iseloomus.
2) afektiivne - emotsionaalsed reageeringud, emotsioonid. 3) käitumuslik – tuleneb eelneva kahe koostamisest. Võitlemine – agressiivne käitumine, jõu kasutamine. Iga välise konflikti korral tähtis. Indiviid kohaneb, eemaldumine tegelikkusest (patoloogia). Eitamine. Noorte puhul normaalsed, muidu depressiooni: - Põgenemine fantaasiatesse - Projektsioon (paranoia) - Idealiseerimine e teistele rohkemate positiivsete omaduste omistamine - Põgenemine haigusesse (tunnetavate neg.tunnete või enese suhtes) - Passiivne agressiivsus teiste suhtes (väljendamata või kaudselt väljendatav nt tigedus) - Agressiivsuse väljareageerimine (kontrollimatute sisestiimulite väljendamine teistele – sõim, karjumine). 05.04.2012 PROBLEEMNE KÄITUMINE On käitumine, mis häirib protsessi, takistab õpilase või klassigrupi normaalset tegevust ja selle tagajärjel ei tööta õpilane ega klass efektiivselt.
näeb, et tema olemuseks on tahe. Tahe on igavene alge. See pole mitte mõistus ega jumal, ta ei jaotu ruumiliselt, ei ole algust ega lõppu seega ongi asi iseeneses. Kuna tahe on pime siis on Schopenhaueri maailm eesmärgitu. Tahe avaldub looduses loodusseadustena ja loomadel instiktidena ja ainult inimene saab teadvustada endale, et tema olemuseks on tahe. 2. Maailm kui kujutlus! See kehtib kõigi tunnetavate subjektide kohta, kuid ainult inimene võib seda endale teadvustada. Inimene on vaid iseenda jaoks nii tahe kui ka kujutlus. Võib küsida, kas teised inimesed on reaalselt olemas või on kujutlus. Kui vastame jaatavalt siis on tegemist solipsismiga. Ta väitis, et solipsismi ei saa ümber lükata, kuid usub, et seda esineb vaid hullumajas. Suhtemise abil saab kindlaks teha, et me näeme maailma ühtemoodi ja tegu pole ettekujutusega
mitte, kuid lõppastmes püüdleb ka inimkond täiuslikkuse kui eesmärgi poole, mida iseloomustatakse mõistega teleoloogia. Kreeka õpetlased rõhutasid: õiged teadmised eesmärgist juhivad inimtegevust kõigis valdkondades. Teadmised ideaalsest riigist on oskus seda ehitada; teadmised õigusest on oskus õiglast õigust luua ning selle alusel ühiskonnas vooruslikult elada. Seejuures loomuõigus ei avaldu konkreetse normistikuna, vaid tunnetavate printsiipidena. Need üldkäsitlused on antiikse loomuõiguse alused. Aristoteles piiritles: Ühelt poolt üleüldist jumalikult täiuslikku loomuõigust, mis on õiglane, arukas ja vooruslik; teiselt poolt aegruumis kehtivat, inimlikust allikast pärit inimeste loodud õigust, mille õigluse, arukuse ja vooruslikkuse aste sõltus sellest, kuivõrd täiuslikult suudeti tajuda neid nähtusi kui loomuõiguse elemente. Kui valitsejad ei suutnud tajuda õiget eesmärki, ei saadud ka
stressoreid oma elust välja lülitada. Kui me stressoreid välja lülitada ei saa / ei suuda, võime püüda neist eemalduda. Mõnes aasialikus kultuuris keskenduvad inimesed rohkem enesekontrollile. Aktiivselt stressoritele vastu astumise asemel püüavad sellised inimesed vähendada stressorite mõju enesekontrolli strateegiate rakendamisega (Shapiro jt, 1996). Need kaks lähenemist kontrollile on väga erinevad. Veelgi enam, nad eeldavad erinevaid lähenemisi kontrolli puudumist tunnetavate inimeste aitamiseks. Läänelikes kultuurides julgustaks terapeut inimesi enam kehtestavad olema. See lähenemisviis kasvab välja individualismi filosoofiast, mis rõhutab ennekõike enesemääratlemist. Aasialikes kultuurides võiks terapeut inimestele õpetada kontrolli kaotust aktsepteerima ja selliste enesekontrolli võtete nagu meditatsioon, lõõgastumine ja tunnestuse modifitseerimine, kasutamist selleks, et stressorite mõju vähendada. See
annaabi.ee 
