aastal tema isa suri ning poiss saadeti ümbruskonna karju hoidma) · . 07. märts 1843 abiellus (oma õpilase Juliana Emilie Kochiga. . Juba sama aasta detsembris sündis nende esimene laps, tütar Lydia Fiorentine Emilie.) · 05. juuni 1857 Perno Postimehe esimene number ("Perno Postimehe" kaudu hakkas ta kasutama sõna "eestlane", seni kutsuti eesti keeles endid tavaliselt maarahvaks, jannsen sõnas ka ühe lause, millek oli : "ärgem tundkem häbi selle pärast, et me eestlased oleme, vaid selle pärast, et me harimatud oleme!") · 1863 ,,Eesti Postimees" (mis oli tunduvalt sisukam kui "Perno Postimees", Toimetuse töösse rakendas Jannsen kõik oma perekonna liikmed, eriti silmapaistev oli selles töös tütar Lydia. Ka poeg Harryst sai edukas ajakirjanik.) · 1865 tegevust alustab laulu- ja mänguselts " Vanemuine" ( millest sai peaaegu kohe kõige eesrindlikum selts Eestis
tormises poliitikas, kus väikeriikide arvamust ei kuulata just kõige rohkem. Meil tuleb kõvasti võidelda, sest juhud, mil väikeriikide heaoluga ei arvestata nii palju kui mõne suurema riigi omaga on tihedad ja üks kannatajatest sellistel juhtudel on meie riik ja rahvas. Soovin omaltpoolt Eesti rahvale, riigile ja selle juhtidele samasugust indu ja jaksu võitlemaks Eesti heaolu eest nagu on olnud seda meil minevikus. Tehkem, siis 24. veebruar endale eriliseks päevaks, tundkem sellest rõõmu, et te saate olla ja elada vabal Eestimaal. Palju õnne kõigile Eesti Vabariigi sünnipäeva puhul.
healolu eest välja praegu, kuid teeb seda kindlasti hiljem. Minu jaoks tähendab eesti kodanikuks olemine väga paljuja ma tunnen uhkust selle üle. Minu isiklikul arvamusel on eestis hea elada, ma olen noor inimene, kelle peamine kohustus on õppida. Mina ja minu eakaaslased, me oleme just need, kes hiljem meie riiki üleval hoiab, meie oleme tulevik ja me peame ka oma riigi healolu jaoks midagi tegema. Tundkem rõõmu oma maa üle ja aidakem koos seda paremaks muuta! Kristina Harun
Kõik need Vabadussõda, küüditamised ning oma iseseisvuse, oma riigi ja rahva eest võitlemised on olnud rasked ja kurnavad perioodid.Kuid see, mis toimus aastatel 1938-1946 juudirahvaga, poleks justkui meie kurbade mälestustega võrreldav.Meid ei hukatud üle 6 miljoni.Eesti rahvast polegi nii arvukalt.Meie vastu oldi veel inimlikud, meile halastati.NKVD oli, võrreldes Gestapoga, meie vastu helde. Mälestagem holokausti ohvreid ning tundkem kaasa nende lähedastele, kes pääsesid.Eestlaste ja juutide ajaloos on ebatavalisi kokkulangevusi.Meil on põhjust neid toetada ja mõista. Kasutatud kirjandus 1. Saks Elhonen.Kes on juudid ja mis on holokaust?Tallinn, Sild, 2003. 2. Värä Einar, Tannberg Tõnu, Pajur Ago.Lähiajalugu I, ajalooõpik 9.klassile.Avita, 2004. 3. Laar Mart, Vahtre Lauri.Lähiajalugu I, ajalooõpik gümnaasiumile.AS BIT, 2006, 2007.
parandamise vahendiks. "Perno Postimehe" kaudu hakkas ta populariseerima ka omanimetust "eestlane", seni kutsuti eesti keeles endid tavaliselt maarahvaks, pöördudes esimese numbri juhtkirjas lugejate poole: "Terre, armas eesti rahvas!" Jannseni ajaleht populariseeris ka uut, häälduspärast kirjaviisi ning avaldas üldiselt õpetlikke jutte, manitses inimesi endid harima ja eestlaseks oleku üle uhkust tundma, Jannseni sõnadega: "ärgem tundkem häbi selle pärast, et me eestlased oleme, vaid selle pärast pärast, et me harimatud oleme!" "Perno Postimees", mis lühikese ajaga sai rahva seas väga populaarseks, pani aluse ka järjepidevale eestikeelsele ajakirjandusele: 1857. aastast peale on alati ilmunud vähemalt üks eestikeelne ajaleht. 1862. aastal oli tellijate arv juba 2262 (lugejaid oli mitu korda rohkem, sest maal telliti lehte mitme pere peale kokku). Kõige populaarsemaks sai see Viljandi-, Pärnu-, Võru- ja Tartumaal
looduses üheaegselt vaid üks või kaks ja kelle kõrval vulgaarsed võimukandjad näivad pelgalt kummituskujude ja varjudena. Rumal on karta, nagu võiksime kujundada oma sidemed liiga hingeliseks, otsekui võiks meil nii tõelist armastust vähemaks jääda. Kuidas me oma rahvapäraseid vaateid13 oma sisimate tõdemuste ajel ka parandame, kinnitab loodus neid parandusi kindlasti, ja isegi kui see näib meie rõõmu osaliselt rikkuvat, tasub ta selle eest suurema rõõmuga. Eks tundkem soovi korral inimese absoluutset eraldatust. Me oleme kindlad, et meis enestes on kõik olemas. Me läheme Euroopasse või jälgime teatud inimesi või loeme raamatuid vaistlikus usus, et need selle kõik välja toovad ja meid endale mõistetavaks teevad. Kerjused puha. Inimesed on samasugused kui meie; Euroopa on surnute vana luitunud riidetükk; raamatud on nende kummitused. Heitkem kõrvale see idolaatria! Jätame maha see kerjamine. Ütleme hüvasti oma kalleimatelegi sõpradele
doktoritöö !1905 god v Estonii", sai 1927 professoriks, hiljem 1931 dekaaniks ja kuni elu lõpuni. 1905. aasta ajaloo käsitlust hindasid eesti ajalooteadlased tõsise teadusliku tööna. Kõige mahukam asi, mis Nõukogude ajal Eestis kirjutatud. Hiljem kriitika, vastuolu mitmete eesti ajaloo põhisündmuste hindamisel. Palvadre leidis, et kommunistidena tegeleda Nõukogude ülesehitamisega Nõukogude Venemaal, NSVLis. Et pole õige Nõukogude ekspert. Olles Nõukogude Venemaal, tundkem end kodanikuna ja ehitagem ülesse. 1929 1. detsembri mässu kohta, 1905. aasta arvamused lahknesid Pöögelmani, Anvalti arvamusest, kes nägid proletaarsena (töölisklassi hegemoonia). Palvadre ütles, et eestkätt talurahva liikumine ja ka rahvuslik revolutsioon, Juhtivamaks jõuks polnud proletariaat, keda veel õieti polnud, vaid rahvuslik intelligents ja kodanlus. Selle tõttu Palvadre ja ta pooldajad (nt 1917 Tallinna linnapeaks valitud Voldemar Vöölman). Sõnasõda
Härra de Treville astus julgelt kuninga kabinetti. Ta leidis Tema Majesteedi väga halvas tujus. Kuningas istus tugitoolis ja peksis piitsavarrega vastu saapaid. See aga 75 ei takistanud sugugi de Treville'i ülirahulikult küsimast, kuidas Tema Majesteet ennast tunneb. «Halvasti, härra, väga halvasti,» vastas kuningas, «mul on igav.» Tõepoolest, igavus oli Louis XIII raskeim haigus. Sageli kutsus ta mõne õukondlase, viis ta endaga akna juurde ja ütles talle: «Härra see ja see, tundkem koos igavust.» «Kuidas? Teie Majesteedil on igav!» ütles härra de Treville. «Kas te ei ole siis täna jahilõbu nautinud?» «Tõesti suurepärane lõbu, mu härra! Vannun oma hingeõnnistuse juures, kõik käib alla. Ei tea, kas jahiloomad ei jäta enam jälgi, või pole koertel nina. Me ajame üles seitsmeaastase põdra, jälitame kuus tundi ja kui saak on peaaegu käes, kui Saint-Simon tõstab juba sarve, et puhuda võitu, siis äkki kogu koertekari pöördub ja tormab mingi
annaabi.ee 
