rütme ja keerukaid taktimõõte. Kangro teosed koosnevad sageli kiiresti vahelduvatest kontrastsetest elementidest, mis võib jätta mulje spontaansest improvisatsioonist. Tema muusika on tonaalne, kuid kõrvu paitama ei kipu, sest on lakkamatutest klastritest "paks". Meloodiad on tal enamasti rõhutatult nurgelise joonisega ja suurte hüpetega. Lüürilised hetked on pigem põgusad. Sagedasti kuuleme (enese)irooniat, paroodiat, klounaadi. Kuigi Kangro teostes võib kohata ka tumedaid tundetoone, on ta muusika valdavalt elurõõmus, tulvil Kangro ja muusikateater Kangro loomingus on väga olulisel kohal lavamuusika, kus eri zanreis töid on tal üle kümne. 1982. aastal sai ta üleliidulise preemia muusikateatrialase tegevuse eest. Laiemat tähelepanu äratas juba tema esimene lavateos, 1974. aastal "Vanemuises" esietendunud ooper "Imelugu" (Boccaccio "Dekameroni" ainetel; ooperist on tehtud ka telefilm). "Imeloo" muusika on rütmiergas ning sisaldab levimuusika elemente
psühholoogilise teatri esteetikale teatri kunstlikkust, mängulisust ja kehalisust. Unt alustas luuleõhtute ja monolavastustega. Repertuaarvalikus langes rõhk klassikale, mis domineeris ka hiljem. Tsensuuri varisedes alustas Unt absurdidraama lavastamist. 1990ndail tugevnesid Undi reziis postmodernistlikud jooned. Kunstilises plaanis torkab silma paljustiililisus: Unt segas või sulatas ühes lavastuses kokku väga erinevaid stiili- ja zanrielemente, tundetoone ja mänguvõtmeid, taotlematagi terviklikku üldmuljet. Siiralt tundelised ja tõsised kohad vaheldusid peene irooniaga, rollide läbielamine rõhutatud näitamisega, traagika farsiga, popkultuuri märgid klassikaga jne. Üheks uhkemaks näiteks on Von Krahli Teatri trupiga tehtud ,,Stiil ehk Mis on maailma nimi". Unt võttis aluseks Peet Vallaku külarealistliku novelli ,,Maanaine" ning kirjutas ja lavastas selle ümber arvukate stilistiliste variatsioonidena.
Kangro teosed koosnevad sageli kiiresti vahelduvatest kontrastsetest elementidest, mis võib jätta mulje spontaansest improvisatsioonist. Tema muusika on tonaalne, kuid kõrvu paitama ei kipu, sest on lakkamatutest klastritest "paks". Meloodiad on tal enamasti rõhutatult nurgelise joonisega ja suurte hüpetega. Lüürilised hetked on pigem põgusad. Sagedasti kuuleme (enese)irooniat, paroodiat, klounaadi. Kuigi Kangro teostes võib kohata ka tumedaid tundetoone, on ta muusika valdavalt elurõõmus, tulvil Kangro ja muusikateater Kangro loomingus on väga olulisel kohal lavamuusika, kus eri zanreis töid on tal üle kümne. 1982. aastal sai ta üleliidulise preemia muusikateatrialase tegevuse eest. Laiemat tähelepanu äratas juba tema esimene lavateos, 1974. aastal "Vanemuises" esietendunud ooper "Imelugu" (Boccaccio "Dekameroni" ainetel; ooperist on tehtud ka telefilm). "Imeloo" muusika on rütmiergas ning sisaldab levimuusika elemente
Tema teatrimõistmist mõjutasid Antonin Artaud, kaudsemalt Bertolt Brecht, samuti oli ta kodus sajandilõpu avangardses teatrimõttes. Ta rõhutas lavakunsti sõltumatust kirjandusest ning väärtustas vastupidi psühholoogilise teatri esteetikale teatri kunstlikkust, mängulisust ja kehalisust. Tsensuuri varisedes alustas ta absurdidraama lavastamist. Kunstilises mõttes torkab silma paljustiililisus. Ta sulatas või segas ühes lavastuses kokku väga erinevaid stiili- ja zanrielemente, tundetoone ja mänguvõtmeid, taotlematagi terviklikku üldmuljet. Undi teatritekstid on intertekstuaalsed. 20.Mati Undi teatrimõistmise ja rezii peajooned, lähemalt üks lavastus. Tema teatrimõistmist mõjutasid Antonin Artaud, kaudsemalt Bertolt Brecht, samuti oli ta kodus sajandilõpu avangardses teatrimõttes. Ta rõhutas lavakunsti sõltumatust kirjandusest ning väärtustas vastupidi psühholoogilise teatri esteetikale teatri kunstlikkust, mängulisust ja kehalisust.
C lembeluule on siiras, ta värsid liigutavad sisult ja vormilt. Vanaroma trad. käitumisnormide seisukohalt näis inimese armuelusfäär väheolulisena. Catulluse lüürikas avaldub armastus esmakordselt suure, võimsa, hingestatud, inimest ülendava tundena. Seetõttu meenutavad C luuletused uusaja lembelüürika parimaid näidiseid. Armuõndsuse ja meeleheite kirjeldamisel on luuletaja tabanud selliseid tundetoone, mis veel tänapäevalgi lugeja hinges vastukaja leiavad. C arvukad juhuluuletued veetlevad oma vaimukuse, siiruse, humoorikuse ja hingesoojusega. Juhuluuletuste vastandiks on autori epigrammiline pilkeluule. Kõik epigrammid pole õelad ja kõik tema agressiivse tendentsiga luuletused ei kuulu epigrammide hulka. C pilge on terav ja halastamatu, alati kindlate isikute pihta. Invektiivid Caesari vastu on poliitilist laadi, mõneski luuletuses rünnatakse anarhistliku kallakuga
annaabi.ee 
