Luule jaguneb lüüriliseks (hingestatud, emotsionaalseks), eepiliseks (jutustavaks, nt eepos) ja nende vahepealseks-lüroeepiliseks (emotsionaalsus, tunnete ning meeleolude väljendamine on põimitud sündmustest jutustamisega, nt ballaad, värssromaan). Sisu järgi jaotatakse luulet loodus-, armastus-, isamaa-, mõtte-, tundeluuleks jm. Riim-sarnasekõlaliste sõnade kordumine Asendi järgi stroofis jagunevad riimid paaris- (aabb), süli- (abba) ja ristriimiks (abab). Rütm-põhineb sõnarõhul ja häälikute pikkusel Värss-luuletuse rida, värsiread jagatud stroofideks Stroof-salm, mida iseloomustab sisuline terviklikkus Vabavärss-ei riimu omavahel, luuleread erineva pikkusega, ei jagune stroofideks Piltluuletus-selline luuletus, mille eesmärk on eelkõige vorm. Luuleridade paigutus lehel kujutab mingit kujundit
rajaneb peamiselt sõnal. Kirjeldusi nii otsesetid kui kaudseid, kasutab kirjanik miljöö loomisel, tegelaste elukeskkonna, ümbruse kujutamisel, tervikmulje tekitamiseks. Lauluparoodia on luuletuse või poplaulu uus, koomilise sisu või vormiga teisend Luule e poeesia on värss e seotud kõne. Oma lüürilise sisu ja rütmika poolest kuuluvad siia ka vaba värss ja proosaluuletus. Luule jaguneb temaatiliselt mõtte-, kodu-, loodus-, armastus-, tundeluuleks jm. Viimased kuuluvad lüürilise luule alla. Lõppriimiline rahvalaul tekkis 18.saj. ja seda eristab regilaulust sõnade riimumune värsside lõpus Memuaristika alla kuuluvad maöestuseteosed, milles autor meenutab oma elu, ümbruskonda, kaasinimesi, mitmesuguseid sündmusi jne enda vaatepunktist. Miniatuur on lühike, täpse sõnastusega ja rõhutatult lüürilise meeleoluga proosa väikevorm. Murre on teatud piirkonnale omane rahva ühiskeelest erinev keelekasutus.
Peamiselt on lüürika kõnes. Lüürika on pea kõigi rahvaste luules. Luule/poeesia on värss-, ehk seotud kõne. Selle alla kuulub ka vabavärss ja proosaluuletus, olgugi et need on sidumata kõne. Luule jaguneb lüüriliseks (hingestatud, emotsionaalne), eepiliseks (jutustav, nt eepos) ja lüroeepiline (emotsionaalne, tunnete ja meeleolude väljendamine on põimitud sündmustest jutustamisse, nt ballaad ja värssromaan.) Sisu järgi jaotatakse luulet loodus-, armastus-, isamaa-, mõtte-, tundeluuleks. Põhizanrid: ood, haikud, sonetid, Rütm-korrapärane vaheldumine Stroof-vormiliselt tihedalt seotud värsiread luuletuses värss-luulerida riim-sarnased ehk riimuvad sõnad luuletuses (kana-vana, koll-loll-toll-moll) epiteet-nimisõna iseloomustav sõna (nt ilus päike) võrdlus-konkreetne võrdlus, sa oled ilus kui päike, sa laulad kui siidisaba metafoor-kõnekujund, ühe nähtuse omaduste edasikandmine teisele sarnasuse näol
vormitunnetused on taandumas, kuid alles on jäänud sõnum, mis teeb temast luule. Luule jaguneb: (1) LÜÜRILISEKS hingestatud ja emotsionaalne (2) EEPILISEKS jutustavaks nagu eepos (3) LÜROEEPILISEKS kahe vahepealne, sisaldab emotsionaalsust, tunnete ning meeleolude väljendamist sündmustega põimitult nagu ballaad või värssromaan Sisu järgi võib luulet jagada loodus-, armastus-, isamaa-, mõtte-, tundeluuleks jne. Peamised tunnused (1) domineerivad välisvormist tulenevad kaanonid (lüürika puhul sisevormist), ent päris eraldiseisvad, sulamata. pole., luules aktiveeruvad eri retoorilised kujundid (semantiline, positsiooniline etc) (2) on universaalne tagasipöördumise põhimõte (Lotman - luule lähteparadoks - luule peaks olema väheminformatiivne, ent tegelikult pigem on informatiivsem (kui proosa), st. kõnekujundeid rohkem, peidetult saab rohkem öelda.)
vormitunnetused on taandumas, kuid alles on jäänud sõnum, mis teeb temast luule. Luule jaguneb: LÜÜRILISEKS hingestatud ja emotsionaalne EEPILISEKS jutustavaks nagu eepos LÜROEEPILISEKS kahe vahepealne, sisaldab emotsionaalsust, tunnete ning meeleolude väljendamist sündmustega põimitult nagu ballaad või värssromaan Sisu järgi võib luulet jagada loodus-, armastus-, isamaa-, mõtte-, tundeluuleks jne. Peamised tunnused: domineerivad välisvormist tulenevad kaanonid (lüürika puhul sisevormist), ent päris eraldiseisvad, sulamata. pole, luules aktiveeruvad eri retoorilised kujundid (semantiline, positsiooniline etc) on universaalne tagasipöördumise põhimõte (Lotman - luule lähteparadoks - luule peaks olema väheminformatiivne, ent tegelikult pigem on informatiivsem (kui proosa), st. kõnekujundeid rohkem, peidetult saab rohkem öelda)
annaabi.ee 
