nimepärijal halvemini minna. Bredet huvitas tehing mäega. Juurde oli tekkinud 2 asunikku. Iisaku lähim naaber Aksel Strom. Kaugemaal käisid paljud Ingeri juures ja Inger nautis tähelepanu. Ta ei varjanud, et oli oma oskused saanud vanglast. Oliine ütles, et Os-Andres ei julge enam sinna minna, Inger tänas ja mainis, et ei saa enam lapsi, seega ta ei saakski talle halba teha. Ent Oliine ei maininud, et Os-Andres suri tunaeile. Kuid Ingerile ei pakkunud töögi enam lõbu, sest Iisak ei kiitnud teda enam. Nad olid kül üksteisega rahul, ent Inger teadis nüüd, et kui ta ei oleks olnud lõhkise huulega, ei oleks ta Iisakule läinud. Talle meeldisid linnahärrad. Ta ei sobinud enam sinna metsa, tal olid nüüd teised vaated elule. ...Iisak sai Ingeri peale pahaseks, kui to üritas Eleseusile taalrit varastada Iisaku rahast. Mil Iisak Siivertiga eemal oli, tundis
Selles mängus seisavad mängijad rongis, üksteise taga. Kaks tükki üksteise käest kinni hoides seisavad rongile vastas ja kõik laulavad ,,Meie tahme läbi minna, selle laia laberi. Kuldse, juldse, viiratsi ja värava. Kui see laber katki läheb, kellega te parandate. Kuldse, juldse, viiratsi ja värava. Siidiga, niidiga, punapuldse paelaga. Kuldse, juldse jne... Kust sa siidiniidi said, punapuldse paela said, verevildse lindi tõid? Kuldse, juldse jne.... Tunaeile Tallnas käisin, Punaeile Pärnus käisin, Sealt ma siidiniidi sain, Punapuldse paela sain, Verevildse lindi tõin. Kuldse, juldse jne... Viru neiud juttu löövad, Harju kangaste kudujad Soome sua laksutajad. Kuldse, juldse jne... Ei mina anna ainust lasta, sui mina söödan suhkrurida talvel tangutuumadega. Kuldse, juldse jne... Ei mina taha hulgakesta, Ma tahan ühteainukesta. Kuldse juldse jne..."
Iisak näeb viimaks, et muretsemiseks pole põhjust, sest salapäraseks naise kaaslaseks osutub naabrimees Brede Olsen. · Inger soovib endale abiks toatüdrukut, Brede soovitab talle enda tütart Barbrot, soovides niimoodi tütre tulevikku kindlustada. Iisak keelab Ingeril Barbrot abiliseks võtta. · Oliine külastab koos sõbrannaga Ingerit. Ta on endiselt pugejalik ning juustukera saamiseks pakatab ta Ingerile, et hoiab Os - Andersit (kes suri tunaeile) Kaugemaa talust eemal, sest mees olevat naise vangistamises peasüüdlane. · Inger räägib pidevalt vanglas veedetud ajast ning seal omandatud kasulikest oskustest ning meenutab Throndjemi toomkirikut. · Brede Olsen käib mägedes kiviproove võtmas, kuna leiab, et ei taha ainult talutööga perekonda ülal pidada. · Kaugemaa naabrusesse on tekkinud juba seitse asunikku, Iisakule neist kõige
Mari! Tema olin ma koguni unustanud. (Huikab vastu.) Uu- uu! MARI (nagu enne). Uu-uu! TIINA (astub mõtetes edasi). ORAV (kuuse otsas). Tsuk-tsuk!Tsuk! (Käbiroots langeb Tiina jalgade ette.) TIINA (üles vaadates, rõõmsalt). Ah sina oled? Käbi-kuningas, pähklimees, sorgsaba! Või viskab mulle käbirootsu! (Sirutab käed üles.) Noh! Tule! ORAV. Tsuk! Tsuk-tsuk-tsuk! TIINA. Tõotad ainult, aga julgust tulla sul ei ole! (Astub puu alla, vaatab.) Kus mu pähklid on, mis ma sulle tunaeile siia oksa-auku panin? Nädala osa, seitse tükki, iga päeva jaoks ühe? Noh, ütle! ORAV. Tsuk-tsuk! TIINA. Maiasmokk! Kõigest ühe iga päev pidid sa sööma, nüüd on ainult koored veel maas! Enam ma sulle ei too. 8 ORAV. Tsuk! Tsuk-tsuk! TIINA. Sa ei ole rahul? Kas siis Margus mulle sinule tuua pähkleid annab? Tema ei teagi, et sina ka jaomees oled! Tea, kas tal enam ongi! Ega mina
nõu ega abi. Me oleme kadunud . . . kadunud . . . kadunud . . . » Rääkija kattis silmad kätega kinni ja hakkas valjusti nuuksuma. Vanemad vaatasid tummalt üksteise otsa. Vaikuses, mis tükk aega telgis vältas, kõlas ainult sõnumitooja äge nutt otsekui halb ettekuulutus. 103 «Käi kaugel arvad sa rüütleid praegu olevat?» küsis viimaks peavanem. Nutja pühkis käeseljaga silmi, tõstis pead ja hakkas uuesti jutustama: «Kui mina neid nägin . . . see oli tunaeile pärast lõunat. Meid oli väike salk ja me materdasime põlenud mõisahoo-vis opmanit, kelle keldfi põhjast välja tõmbasime. Korraga hakkab metsatuka tagant lõpmatu hulk ratsameht välja venima, kõik raudriides ja kiivrites, ja piigid välguvad päikese paistel. Meid nähes tormasid ratsanikud kui tuulispea meie kallale. Mina jõudsin vaevalt keldrisse tõrre alla pugeda. Teised võeti piikide otsa nagu silgud vardasse. Mina vabisesin kui haavaleht ega julgenud
Otsisime kaasatoodud riided läbi ja leidsime kaheksa dollarit hõbedat, mis oli vana villase ülekuue voodrisse õmmeldud. Jim ütles, et tema arvates maja inimesed olid ülekuue varastanud, sest kui nad oleksid teadnud, et raha oli seal, siis poleks nad seda maha jätnud. Ütlesin, et nad minu arvates olid ka mehe tapnud; aga Jim ei tahtnud sellest rääkida. Ma ei jätnud siiski järele: «Sa arvad, see toob õnnetust. Aga mis sa ütlesid, kui ma koju tõin ussinaha, mis tunaeile künkatipult leidsin? Ütlesid, et see toob kõige suuremat õnnetust, kui inimene usslnahka käega katsub. Noh, seal see õnnetus on! Saime kõik need asjad ja kaheksa dollarit raha pealegi. Tahaksin, et meil oleks sihukesi õnnetusi iga päev, Jim!» «Ara ütle, kullake, ära ütle! Ära ole ülemeelik. Küllap õnnetus tuleb. Pea meeles, mis ma sulle ütlen: see tuleb.» Ja tuligi. Teisipäeval oli meil see rääkimine. Noh, reedel pärast lõunat lesisime künkatipul
Miks? Keegi ei tea. Aga seni kui inimene ilmub kuhugi karja kaupa, on seal kisa ja kära, naeru ja nuttu. Nõnda ka Vaarmannide juures täna õhtul. Kui Indrek sisse astus, tantsiti mõlemas toas korraga ja nii suure hoo ja õhinaga, et vaevalt kuulis piiksuvat viiulit. Õhk oli nagu saunalaval. Ainult lõhnad ei olnud samad, lõhnad mitte. Ka Indrek sai peagi sooja naha, sest Molli võttis ta vastu, nagu oleksid nende asjad parimas korras ja nagu oleks neil alles eile või tunaeile olnud kohtamine. Aga kui Indrekul oli hea tuju ja kui ta sai kustki rõõmu rohkem kui omale hädasti vaja sel silmapilgul, siis tahtis ta teda kohe kellegagi jagada, sest tema ei hoidnud rõõmu kunagi tagavaraks, ei varustanud end tulevaiks päeviks. Nõnda ta siis haaraski lõpuks vaese Tiina sülle, kes istus kägaras asemel, ja hakkas sellega teistele kaasa tantsima, sest terveid neiusid ei tahtnud ta tantsitada ja Molli ei võinud ometi vahetpidamata temaga tantsida.
annaabi.ee 
