Leidsid 6 sarnast õppematerjali, mis on seotud failiga "Tumemustake". Need materjalid aitavad sul teemat sügavamalt mõista.
kääbus, kääbused, viitab, taunitav, küsis, kostis, peegel, saata, auschwitzi, seitse, lisas, kaevama, majapidamist, hoiame, hüppas, istudes, vägistada, taipas, tervitus, tutvustas, vabandust, otsin, peidab, raibe, ak47, laususseda rohkem krimpsutas ta nina selle toreduse peale ja seda viletsamana tundus talle tema oma riietus. Kumbki poiss ei kõnelnud. Kui üks liikus, siis liikus ka teine, kuid ainult kulgemisi, sõõris. Nad hoidsid kogu aeg nägu näo, silm silma vastu, viimaks ütles Tom: «Ma võin sulle naha peale anda!» «Tahaksin näha, kuidas sa seda teed.» «Aga ma saan sellega hakkama.» «Ei, sa ei saa.» «Jah saan.» «Ei saa.» «Ma saan.» «Sa ei saa.» «Saan.» «Ei saa.» Ebamugav vaikus. Siis küsis Tom: «Mis su nimi on?» «See pole vist sinu asi.» «Hästi, siis ma teen selle oma asjaks.» «Miks sa siis ei tee?» «Kui sa veel palju räägid, siis teen.» «Palju -- palju -- palju! Noh, tee nüüd!» «Ah, sa arvad, et oled kole kange, jah? Võiksin su ka siis läbi klobida, kui mul teine käsi on selja taha seotud, kui ma ainult tahaksin.» «Miks sa siis ei tee seda? Sa ainult räägid, et võid seda teha.» «Noh, teen kah, kui sa mind narrid.» 13
Mul on ka mees. Ma jutustan teile ühe endaga juhtunud loo. Ma töötan pitsabaaris ettekandjana. Meil vahetati ülemust. Sellega kaasnes ka kostüümi muutus. See oli jube! Ühel esmaspäeva hommikul hiilisin kikivarvul toast välja, trepist alla ja olin peaaegu köögis, kui kuulsin enda selja taga naeruturtsatusi. Pöörasin ringi ja nägin, et see naerja oli Stiiv-Maikel, minu mees, kes tuli dusi alt. "Kuhu sa selle klounikostüümiga lähed?" küsis ta. "See poe mingi klounikostüüm, vaid mu töövorm!" ütlesin vihaselt ja natuke häbelikult. See kostüüm nägi välja nagu meeshotellitöötajatelgi, aga see kuueosa oli püksteosa küljes, mitte eraldi. See kostüüm oli erkroheline. See sarnanes pigem klouniülikonnaga, kui pitsabaari töötaja vormiga. Kõige hullem oli see, et mul oli peas skaudimüts, kaelas skaudirätik ja peas oranzid päikeseprillid. Müts oli erkroheline ja rätik oranz, kollaste servadega
kuningas Louis XIII-le, kaitsku teda jumal! Mõnikord muutusid nende mängud lahinguteks, ja nendes lahingutes ei olnud kuningas mitte alati tugevam pool. Hoobid, mis kuningas sai, sisendasid temasse sügavat lugupidamist ja sõprust härra de Treville'i vastu. Hiljem võitles härra de Treville teistega: esimesel reisil Pariisi viis korda; vana kuninga surmast kuni noore kuninga 9 täisealiseks saamiseni -- kui maha arvata sõjad ja piiramised -- seitse korda ja kuninga täisealiseks saamisest kuni tänaseni -- võib-olla oma sada korda! Ja nüüd on ta ediktidest, määrustest ja kohtuotsustest hoolimata saanud musketäride kapteniks, see tähendab tseesarite leegioni pealikuks, kellest kuningas väga lugu peab ja keda kardab isegi kardinal, kes muidu, nagu teada, ei karda kedagi maailmas. Veelgi enam, härra de Treville teenib kümme tuhat eküüd aastas; järelikult on ta väga tähtis isand. Aga peale hakkas ta nagu sinagi
Vaevalt sai ta kasti kõrvalisemasse paika maha panna, kui juba kräsus habemega rässakas vanamees oma troskaga tema juures peatus, piitsavarrega tema silme ees vehkis ja hüüdis: ,,Kulla noorhärra, kas sõidame?" Vastuseks ei saanud Indrek muud teha, kui võttis kasti, et teda sõidukile tõsta. ,,Seadke serviti, siis mahub paremini," õpetas vanamees. ,,Soo, ja nüüd istuge pääle," käskis ta lõpuks. ,,Kuhu ma küll sõidan? Kuhu ta mu viib?" arutas Indrek endamisi. ,,Kas üle jõe?" küsis voorimees. ,,Ma'p tea isegi," vastas Indrek. ,,Kuis nii? Kuhu me siis sõidame?" Indrek seletas paari sõnaga oma asja. ,,Noh, siis on ju minul õigus," ütles voorimees. ,,Ikka üle jõe, muud midagi, vana Traadi juurde, hea lähedal ja odav ka. Aga seda ma ütlen teile: ,,S... kool on see, üsna s... Minu õepoeg käis ja käis ja oleks vist surma-laupäevani käind, kui poleks kroonu tulnd omaga. Nõnda läkski teine sinna, ei armu ega õigust kedagi, et nii kaua koolis vedelend
tsiuh! «Hellasti» äratatud pahategija kargas kui nõelatult püsti ja nühkis aietades piitsaga puudutatud kohta. «Sa- pahareti sulane! Sa redu, kurjategija, mi-is? Sulased, siia, halloo! Vaat sulle, säh!» - Vaimulik isand tõstis jälle piitsa, mille õel vilistamine pahareti sulase hinge ärritas. Aga sel silmapilgul kiskus mära enda valju hirnumisega isanda käest äkki lahti ja putkas tuhatnelja metsa. Lähedalt kostis tume urin. Suur metselajas tuli nähtavale ja näis nõu pidavat, kas maksab kahejalgseid külalisi ligemalt vaatama minna. «Karu!» karjatas püha isand ja pillas piitsa maha. «Määratu veis,.» pomises sulane. «Püha Benedictus, mis nüüd teha?» Sulane kehitas õlgu ja istus sõna lausumata 10 «Jeesus ja Maria! Oled sa juhm? See on meie ots! Selle saadana küüsis surra! Rumal talupoeg, tõuse, mine ta kallale -- sa oled ise kui käru . . .-Pai Vahur, kägista teda, rebi ta lõhki . .
Mõni aasta tagasi leidis selle raamatu autor Jumalaema kirikus käies või õigemini seal uurivalt otsides ühe torni hämarast kurust seina sisse kraabitud sõna . ' ANAT KH Need vanadusest tuhmunud, üsna sügavale kivisse kraabitud suured kreeka tähed, mis oma vormi ja asendi poolest meenutasid kuidagi gooti kirja, viidates sellele, et neid võis sinna kirjutanud olla mõne keskaja inimese käsi, kõigepealt aga neisse kätketud sünge ja saatuslik mõte, jätsid autorisse sügava mulje. Ta küsis eneselt ja katsus mõista, milline vaevatud hing see pidi küll olema, kes siit maailmast ei tahtnud lahkuda ilma seda kuriteo või õnnetuse märki vana kiriku seinale jätmata. Hiljem on seda seina (ei mäleta küll täpselt, millist just) üle värvitud või kraabitud ja kiri on kadunud. Nõnda koheldakse keskaja imeväärseid kirikuid juba oma kakssada aastat. Neid rikutakse igapidi, küll seest-, küll väljastpoolt. Preester võõpab neid üle, ehitaja kraabib
annaabi.ee 
