Kuid neiu jäi endale kindlaks kinnitades, et teda on juhtinud Kõigevägevama Jumala käsi ning nõidumisega pole sel midagi pistmist. Samuti pandi talle süüks meheriiete kandmist, mis tol pimeduseajal oli hukatust toov süüdistus. Nii mõistiski kiriklik kohus Jeanne´i süüdi ketserluses, nõidumises ja meheriiete kandmises ning kohtuotsuse kohaselt pidi ta põletatama tuleriidal. Kuid on ka teada, et kui Jeanne oleks loobunud meheriiete kandmisest, oleks ta tuleriidalt pääsenud. Neiu keeldus. Kohtuotsus viidi täide 30.05.1431 Rouen´i turuväljakul. Jeanne d´Arc oli vaid üheksateistaastane. Kuid kartmatu ja vapra Orleans´ neitsi legend elas ja elab edasi ka peale tema surma. Juba 1456.a. vaatas kiriklik kohus uuesti läbi tema "süüasja" ning mõistis ta õigeks ning kuulutas Jumala ustavaks saadikuks. 1909.a. kuulutas paavst Püha Pius X ta õndsaks. 1920.a. kanoniseeris kangelanna paavst Benedictus XV ning Jeanne d´Arc kuulutati katoliku pühakuks.
nüüd lõuna poole-Rooma impeeriumi suunas. Märgatavad muutused leidsid aset matmiskombestikus. Endiselt rajati kivikalmeid, kuid nüüd moodustasid nende ,,sisekonstruktsioonid" suurematest kividest laotud müürid, mis asetsesid ristkülikukujuliselt. Viimaste põhjal nimetatakse neid tarandkalmeteks. Ühe tarandi laius on mõni meeter, pikkus 3-10 meetrit. Tavaliselt rajati mitu tarandit üksteise kõrvale ja nad moodustasid ühe kalme. Surnuid maeti põletatult. Tuleriidalt järelejäänud luukillukesed puistati koos arvukate ehetest panustega kalmekivide vahele. Keskmiselt maeti ühte tarandisse 10-20 lahkunu jäänused. Eestlaste esmamainimine. Rooma geograafid ja ajaloolased kirjeldasid ka Läänemere rannikul elavaid rahvaid. Aastal 98 pKr. Pandi esmakordselt Tacituse poolt kirja rahvas ,,aestid". Tänapäeval arvatakse, et üldiselt nimetati nii balti hõimusid. Pole aga võimatu, et nende hulka loeti ka eestlaste esivanemaid, sest
Ometi maeti Eestis surnuid kuni 13.sajandini maapealsetesse kivikalmetesse. Enamasti on need suuremad või väiksemad, korrapäratult kividest ja mullast kuhjatud künkad. Alates 2.sajandist hakati surnuid ka põletama. See toimus tavaliselt väljaspool kalmet oleval põletuskohal ning luud ja koos surnuga tules olnud esemed pandi kalmesse. Harva tuli ette ka surnu põletamine kalmel. Peale surnu hävitati tihti ka tema asjad- need murti katki või väänati kõveraks. Tuleriidalt kogutud jäänused loobiti enamasti kalmesse laiali. Sageli maeti surnud eluasemete juurde või isegi nende sisse. Surnud sängitati madalatesse haudadesse selili väljasirutatud asendise, käed rinnal või külgedel. vahel riputati hauda punamulda-ookrit. Haudade põhja asetati kuuseoksei ja kasetohtu. Mõnikord asetati meeste ja naiste surnukehad hauda erisuunaliselt. Valmast ja Kõnnust on leitud paarishaud, kuhu koos maetud mees ja naine olid sängitatud vastupidises suunas.
o Toimus ka kaubavahetus Rooma impeeriumi ja läänemere kallaste vahel. o Neid huvitas saada kätte peamiselt merevaik ja põhjapoolsete metsade karusnahad. Rooma provintsidest jõudis ka siia mõnigaid importesmeid nt: klaashelemed ja üks pronkskarp. o Märgatavad muutused leidsid aset matmiskombestikus kus hakati kasutama tarandkalmestike. (3-10m). o Surnud maeti tarandkalemetesse põletatult. Eemal asunud tuleriidalt järelejäänud luukillukesed puistati koos arvukate ehetest panustega kalmekivide vahele. 1 tarandisse maeti 10-20 lahkunu jäänust. o Eestlaste esmamainimine toimus aastal 98pKr kui pandi esmakordselt Tacituse poolt kirja rahvas „aestid“ mille hulka võisime ka meie kuuluda. Teine versioon, et meid kutsuti „fennideks“. o Mõningate matmiskommete omapära ja erinevate ehtetüüpide leviku põhjal jagunes Eesti kolmeks suuremaks
Kuna mingi osa temast suri koos Hiiega, ei hakanud ta vastu, kui Magdaleena kutsus teda külla elama ning enda vallaslapsele isaks olema. Mõne aja pärast kolis Leemet metsa tagasi. Soovides Intsule Magdaleena poega Toomast näidata, leitakse majast aga ema enda lapsega, kõri läbi lõigatud. See oli Ülgase kätetöö. Leemet tappis Ülgase, aga külaelanikud arvasid, et just tema on Magdaleena ja Toomase surmas süüdi ning tulid teda metsa otsima. Õnnekombel pääses Leemet tuleriidalt. Ometigi ei olnud asi sellega lõppenud, kuna sattuti kokku raudmeestega, kes tapsid ka Leemeti vanaisa. Leemet oli jäänud metsa kui viimane mees, kes tundis ussisõnu. Kõik hääbus. Salme mandus mõmmiga koopas elades, Pirre ja Rääk surid, Meeme sulas samblaga ühte. Enne surma aga usaldas Meeme Leemetile, et temast peab saama uus Põhja Konna valvur ning et tema, Meeme, on seda ametid pidanud kogu oma eluaja. Otsitud ,,võtmeks" oli olnud kotike Meeme antud sõrmuse ümber
annaabi.ee 
