lahingus haavata ja Ivo saab kahevõitluses Gabrieliga surma. Samal ööl koputab keegi Pirita kloostri uksele ja nõuab abtissi jutule. See väidab end olevat käskjalg, kelle on saatnud Agnese haavatud isa, et Agnes tema juurde viia. Kloostri abtiss Magdalena Zoege ei lase Agnesel minna ja ta saab aru, et see niinimetatud "käskjalg" ongi Agnese armastatu ja ta piitsutab Agnest. Varsti peale seda kostab altpoolt hääli ja uks lendab lahti ning Gabriel, põlev tulelont käes, seisab uksel. Ta võtab Agnese kaasa ja viib ta tema isa juurde. Isa saab teada Agnese ja Gabrieli armastusest, annab neile oma õnnistuse ja sureb. Gabriel ja Agnes elavad aga,kui nii võib öelda, õnnelikult elu lõpuni... 17. Minu arvates oligi kõige põnavam koht lõpp, alates tormijooksust Tõnismäele. 18. Tundetooniline kirjastiil ja rahvuslikkuse rõhutamine. Eduard Bornhöhe "Vürst Gabriel ehk..." 1. "...Pirita kloostri viimsed päevad" 2
isegi oma arvamust avaldada. Mehi toitis kokk, kes varjas fakti, et ta ise naine oli, nimeks oli Teele. Raska, Trump, Raonne ning Dzafar olid samuti natukene tähtsamad tegelased. Baaba oli pootsman, kes oskas öelda vaid sõna "Sukinsõn", seda ütles ta erinevates olukordades erineva hääletooni ja ilmega, nii et teised aru said, mis toimub. Magu oli hüüdnime saanud suure kõhu pärast ning Marek oli laevaarst. Isand Tulelont, kes oli seitsme meetri kõrgune tuhande peaga draakon, kes rääkis, et iga mahalõigatud pea asemele kasvab talle 7 uut asemele. Eduard, laeva trümmis elav mees, kes tagavarasid hävitas. Saarel elav pärismaalane, kes Billile ebareaalsust tutvustas. Tehisorganismist ettekandja, kelle silm kapteni toidu sisse kukkus. Maag, Cevil Roe, ta oli võlurikunstis kõikvõimas. Maag kohtas mitut olendit teises reaalsuses: kentaur, kääbus, Gouen - eakas
et ega Jaanus kuskilt välja ilmu. Lõpuks seoti Tambet kinni ja veeti lossikeldrisse kongi. 1343 aasta kevad. Ühel pilvisel ööl jüriööl peatus üksik ratsamees Tallinna lähedal kõrgel künkal. Kaugel kiirgasid Lodijärve lossi valgustatud aknad. Ratsanik võttis kuue alt tõrvalondi välja, süütas selle põlema ja tõstis selle üles. Ümberringi, kus silm seletas, vilkusid talle vastuseks tulesilmad ja kustused siis. Viimaks kustus ka künkal tulelont. Nüüd sündis see, et eemal üks mõis süttis ja see tuli enam ei kustunud. Lühikese ajaga süttisid paljudes kohtades ümberringi uued ja uued tulekahjud. Põlesid mitte ainult mõisad, vaid iga hoone, kus elas taanlane või sakslane. Isandad said nüüd aru, et loomast alamaks alandatud talupojad ei tundnud ühegi rõhuja vastu mingit halastust ei naiste, laste ega vanade suhtes. Kõiki koheldi kui rõhujaid. Üksik ratsanik seisis ikka künkal. Ümber künka hakkas võitlejaid kogunema.
saab selles lahingus haavata ja Ivo saab kahevõitluses Gabrieliga surma. Samal ööl koputab keegi Pirita kloostri uksele ja nõuab abtissi jutule. See väidab end olevat käskjalg, kelle on saatnud Agnese haavatud isa, et Agnes tema juurde viia. Kloostri abtiss Magdalena Zoege ei lase Agnesel minna ja ta saab aru, et see niinimetatud "käskjalg" ongi Agnese armastatu ja ta piitsutab Agnest. Varsti peale seda kostab altpoolt hääli ja uks lendab lahti ning Gabriel, põlev tulelont käes, seisab uksel. Ta võtab Agnese kaasa ja viib ta tema isa juurde. Isa saab teada Agnese ja Gabrieli armastusest, annab neile oma õnnistuse ja sureb. Gabriel ja Agnes elavad aga,kui nii võib öelda, õnnelikult elu lõpuni... 17. Minu arvates oligi kõige põnavam koht lõpp, alates tormijooksust Tõnismäele. 18. Tundetooniline kirjastiil ja rahvuslikkuse rõhutamine. 2. Mis muutis ja milliseks oli muudetud Harjumaa 1576.a. lõikuskuu alguseks
põlema ja hoidis seda nagu küünalt püsti. Leek lõkendas tuule käes kõrgele. Imelik oli, mis nüüd sündis. Ümberringi, niikaugele kui silm ulatus, välkusid pimeduses tulisilmad, mis paar silmapilku põlesid ja jälle kustusid. 92 Mees männi all hoidis tulelonti ikka kõrgel; seda aeg-ajalt pea ümber keerutades. Selle aja sees vilkusid ja kadusid üksikud tulukesed ikka edasi. Siis jäi kõik mõneks ajaks jälle pimedaks; viimaks kustus ka tulelont mäekingul. Kuid nüüd tõusis ühes köhas uus tuli, mis enam ei kustunud, vaid pilk-pilgult kasvas, kuni leegid torni kõrgusele lendasid ja ööpimedust ümberringi päevavalguseks muutsid. See ei olnud enam tuluke, sees oli tulekahi. Üks mõis põles. Ei kestnud kaua, ja juba purskas teises köhas veripunane leek otsekui maa seest välja, kasvas kliresti ja paisus suuremaks kui esimene. Vaevalt oli see sündinud, kui kahes, kolmes, neljas uues köhas uued tulekahjud tekkisid
annaabi.ee 
