Kitsas rada minu maantee, kuni kord seisavad Toonela väraval. astun läbi soode, laante - sihiks kodutare kallis. Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb, Muremõtted käivad rinnas võitluses põlevaid südameid sööb. nagu rahvas suures linnas - Loomises loidab, kumades kustub, oli minul sõber armas! küll tuleasegi viimati mustub - jääb järele peotäis tuhka. Püha on elu tule tuha-ase. Elu tuli punane püham on ise. Lõpp ja algus Kas tunnete: väriseb maa! Nooruse aeg Kas kuulete: kisendab veri! Aeg antud naerda, aeg antud nutta, Nüüd tuleb kas ei või jaa
Johannes Käisi juhitud Võru Õpetajate Seminarist sai hariduse 160 lõpetanut. Seminari tegevus oli lühiajaline, ent jättis väärtusliku pärandi Eesti koolile. Eesti Õpetajate Liidu juhatus on ütelnud nii: "Võru õpetajateseminar oli koldeks, kus küpsesid kooliuuenduslikud ideed, kus valmisid nende ideede edasikandjad, kust voolas uut ja jõulist verd Eesti õpetajaskonna elusoontesse. Selle kolde kuma helkis kaugemale kodumaapiiridest, see helgib tulevikkugi, vaatamata sellele, et tuleasegi on kantud laiali. Loodame, et see helk soojendab kord nendegi südant, kes kord Eesti kooli ajalugu uurides konstateerivad suurt ja tõsist rahvuslikku tööd, mis tehti selles suunas." (Õpetajate Leht. 1936, nr 2) Kuna Käisi juhitud kool oli nii erakordne ja enneolematu, siis sütitas mõte selle sulgemisest seminari vilistlasi midagi ette võtama. Otsustati luua Pedagoogiline Ühing Võru Seminar. Ühing kujunes endise Võru seminari pärandi hoidjaks, pedagoogiliste ideede teostajaks ja
Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene, elu tuli sähvab pilvist kui äikene; valgustab välkudes hämaras ööski, sütitab mõttes, vaimustub tööski - ja kaduvikku siis kustub. Mis küll nii kohisevad kevadised veed, kes need sääl sammuvad mööda teed? Lõkendavad ihalduste tulised tunglad: noored need otsivad muinasjutu Kunglat, kuni kord seisavad Toonela väraval. Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb, võitluses põlevaid südameid sööb. Loomises loidab, kumades kustub, küll tuleasegi viimati mustub - jääb järele peotäis tuhka. Püha on elu tule tuha-ase. Elu tuli punane püham on ise. Selle luuletuse mõte avaneb järk-järgult vastanduste kaudu kolmes viierealises stroofis. Puänt on viimases kaherealises stroofis. Põhisalmid on optimistlikud ning salmi viimases reas välgatub nagu juhuslikult mõte kaduvusest. Viimane kaherealine stroof ühendab seniseid vastandeid, pühitsedes nii tuhka kui tuld. Luutetus loob riimiga vastandusi ja seoseid
6 ELU TULI Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene, elu tuli sähvab pilvist kui äikene; Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb, valgustab välkudes hämaras ööski, võitluses põlevaid südameid sööb. sütitab mõttes, vaimustub tööski - Loomises loidab, kumades kustub, ja kaduvikku siis kustub. küll tuleasegi viimati mustub - jääb järele peotäis tuhka. Mis küll nii kohisevad kevadised veed, kes need sääl sammuvad mööda teed? Püha on elu tule tuha-ase. Lõkendavad ihalduste tulised tunglad: Elu tuli punane püham on ise. noored need otsivad muinasjutu Kunglat, kuni kord seisavad Toonela väraval. Selle luuletuse mõte avaneb järk-järgult vastanduste kaudu kolmes viierealises stroofis.
Elu tuli helgib kui sinitaeva päikene Kuni kord seisavad Toonela väraval. Elu tuli sähvab pilvist kui äikene: Sätendab välkudes hämaramas ööski, Elu tuli helgib ja sähvab ja lööb, Valgustab mõtetes, vaimustab tööski – võitluses põlevaid südameid sööb. Ja kaduvikku siis kustub. Loomises loidab, kumades kustub, küll tuleasegi viimati mustub – Miks küll nii kohisevad kevadised veed, Jääb järele peotäis tuhka. Kes need sääl sammuvad mööda teed? Lõkendavad ihaluste tulised tunglad: Püha on elu tule tuha-ase. Noored need otsivad muinasjutu Kunglat, Elu tuli punane püham on ise. Lõpp ja algus Kas tunnete: väriseb maa! Me seisame kahe riigi väraval: Kas kuulete: kisendab veri