ülestõusmispühadeni. Juba 7. sajandi lõpul on tähistatud tuhkapäeva tuha pähe riputamisega, millest lähtub päeva nimetus ja rida kombeid, mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist. Eeskätt on viidud tuhka põllule ja aeda, mõnikord on sel päeval kogutud tuhka hoitud istutamisajaks või kasutatud lehelise keetmiseks. Oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse või nn tuhkapussi väljapeksmine. Eestis on kohati säilinud komme teha inimkuju ehk nn tuhkapoiss, mis viiakse salaja teise pere ukse taha, sealt jälle edasi. Kelle ukse taha kuju lõpuks jääb, see pere on kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast või koguni kannatabki laiskuse käes. Maagilistel põhjustel olid keelatud mitmesugused tööd ja toimetamised, eriti juuste kammimine. Ka tule süütamine ja kaua ärkvel olemine olid keelatud. Seevastu ärgata tuli varakult, sest muidu sai sinust aastaks tuhakott. Seega on
koguni metsa. Nukke on pekstud ja viidud protsessiooniga külast ära. Küllalt sageli oli viimine siiski salajane toiming, mida hämaruse varjus toimetati. Õlenukke valmistati ja nende abil suunati ebaõnn ja haigused eemale toomapäeval (Tahma-Toomas, Must-Toomas, Jõulu-Toomas), nääride ajal (nääritont, näärimees, näärinäkk), vastlapäeval (metsik), tuhkapäeval (kada, tuhkapoiss). Õlenukkude traditsioon on rikkalike rahvusvaheliste paralleelidega. Eestis teadaolevad nukud on olnud paarikümnest sentimeetrist kuni üleinimpikkused, riietatud meheks või naiseks. Neile on mõnikord joonistatud pähe silmad, nina ja suu. Selline nukk oli teatava negatiivse nähtuse või omaduse kehastuseks, mistõttu õlenukke on viidud ka peredesse, kellega satuti vaenusuhteisse.
külast eemale või koguni metsa. Nukke on pekstud ja viidud protsessiooniga külast ära. Küllalt sageli oli viimine siiski salajane toiming, mida hämaruse varjus toimetati. Õlenukke valmistati ja nende abil suunati ebaõnn ja haigused eemale toomapäeval (Tahma-Toomas, Must-Toomas, Jõulu-Toomas), nääride ajal (nääritont, näärimees, näärinäkk), vastlapäeval (metsik), tuhkapäeval (kada, tuhkapoiss). Õlenukkude traditsioon on rikkalike rahvusvaheliste paralleelidega. Eestis teadaolevad nukud on olnud paarikümnest sentimeetrist kuni üleinimpikkused, riietatud meheks või naiseks. Neile on mõnikord joonistatud pähe silmad, nina ja suu. Selline nukk oli teatava negatiivse nähtuse või omaduse kehastuseks, mistõttu õlenukke on viidud ka peredesse, kellega satuti vaenusuhteisse. Kindlatel tähtpäevadel valmistatud nukke, kujusid, jooniseid kasutati nimiolendite
Nukke on pekstud ja viidud protsessiooniga külast ära. Küllalt sageli oli viimine siiski salajane toiming, mida hämaruse varjus toimetati. Õlenukke valmistati ja nende abil suunati ebaõnn ja haigused eemale toomapäeval (Tahma-Toomas, Must-Toomas, Jõulu-Toomas), nääride ajal (nääritont, näärimees, näärinäkk), vastlapäeval (metsik), tuhkapäeval 5 (kada, tuhkapoiss). Õlenukkude traditsioon on rikkalike rahvusvaheliste paralleelidega. Eestis teadaolevad nukud on olnud paarikümnest sentimeetrist kuni üleinimpikkused, riietatud meheks või naiseks. Neile on mõnikord joonistatud pähe silmad, nina ja suu. Selline nukk oli teatava negatiivse nähtuse või omaduse kehastuseks, mistõttu õlenukke on viidud ka peredesse, kellega satuti vaenusuhteisse. Kindlatel tähtpäevadel valmistatud nukke, kujusid, jooniseid kasutati nimiolendite
Juba 7. sajandi lõpul on tähistatud tuhkapäeva tuha pähe riputamisega, millest lähtub päeva nimetus ja rida kombeid, mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist. Eeskätt on viidud tuhka põllule ja aeda, mõnikord on sel päeval kogutud tuhka hoitud istutamisajaks või kasutatud lehelise keetmiseks. Oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse või nn tuhkapussi väljapeksmine. Eestis on kohati säilinud komme teha inimkuju ehk nn tuhkapoiss, mis viiakse salaja teise pere ukse taha, sealt jälle edasi. Kelle ukse taha kuju lõpuks jääb, see pere on kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast või koguni kannatabki laiskuse käes. Maagilistel põhjustel olid keelatud mitmesugused tööd ja toimetamised, eriti juuste kammimine. Ka tule süütamine ja kaua ärkvel olemine olid keelatud. Seevastu ärgata tuli varakult, sest muidu sai sinust aastaks tuhakott (tuhamunn). Seega on enamik
ülestõusmispühadeni. Juba 7. sajandi lõpul on tähistatud tuhkapäeva tuha pähe riputamisega, millest lähtub päeva nimetus ja rida kombeid, mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist. Eeskätt on viidud tuhka põllule ja aeda, mõnikord on sel päeval kogutud tuhka hoitud istutamisajaks või kasutatud lehelise keetmiseks. Oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse või nn tuhkapussi väljapeksmine. Eestis on kohati säilinud komme teha inimkuju ehk nn tuhkapoiss, mis viiakse salaja teise pere ukse taha, sealt jälle edasi. Kelle ukse taha kuju lõpuks jääb, see pere on kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast või koguni kannatabki laiskuse käes. Maagilistel põhjustel olid keelatud mitmesugused tööd ja toimetamised, eriti juuste kammimine. Ka tule süütamine ja kaua ärkvel olemine olid keelatud. Seevastu ärgata tuli varakult, sest muidu sai sinust aastaks tuhakott (tuhamunn). Seega on enamik käitumisreegleid risti vastupidised
ülestõusmispühadeni. Juba 7. sajandi lõpul on tähistatud tuhkapäeva tuha pähe riputamisega, millest lähtub päeva nimetus ja rida kombeid, mis väljendavad puhastamist ja kõige kurja eemale tõrjumist. Eeskätt on viidud tuhka põllule ja aeda, mõnikord on sel päeval kogutud tuhka hoitud istutamisajaks või kasutatud lehelise keetmiseks. Oluline oli tubade puhastamine ja nn laiskuse või nn tuhkapussi väljapeksmine. Eestis on kohati säilinud komme teha inimkuju ehk nn tuhkapoiss, mis viiakse salaja teise pere ukse taha, sealt jälle edasi. Kelle ukse taha kuju lõpuks jääb, see pere on kogu aasta pilkealune laiskuse ja lohakuse pärast või koguni kannatabki laiskuse käes. Maagilistel põhjustel olid keelatud mitmesugused tööd ja toimetamised, eriti juuste kammimine. Ka tule süütamine ja kaua ärkvel olemine olid keelatud. Seevastu ärgata tuli varakult, sest muidu sai sinust aastaks tuhakott (tuhamunn). Seega on enamik
majast või külast eemale või koguni metsa. Nukke on pekstud ja viidud protsessiooniga külast ära. Küllalt sageli oli viimine siiski salajane toiming, mida hämaruse varjus toimetati. Õlenukke valmistati ja nende abil suunati ebaõnn ja haigused eemale toomapäeval (Tahma- Toomas, Must-Toomas, Jõulu-Toomas), nääride ajal (nääritont, näärimees, näärinäkk), vastlapäeval (metsik), tuhkapäeval (kada, tuhkapoiss). Õlenukkude traditsioon on rikkalike rahvusvaheliste paralleelidega. Eestis teadaolevad nukud on olnud paarikümnest sentimeetrist kuni üleinimpikkused, riietatud meheks või naiseks. Neile on mõnikord joonistatud pähe silmad, nina ja suu. Selline nukk oli teatava negatiivse nähtuse või omaduse kehastuseks, mistõttu õlenukke on viidud ka peredesse, kellega satuti vaenusuhteisse. Kindlatel tähtpäevadel valmistatud nukke, kujusid, jooniseid kasutati nimiolendite
annaabi.ee 
