tagajärjel koos balleti partituuri ja orkestrihäältega. Tules sai kannatada Tubina IV sümfoonia partituur, mis pääses hävingust vaid tänu sellele, et see oli paigutatud raudkappi. 20. septembril 1944.a. põgenes Tubin koos perega Rootsi. Sama aasta lõpul asusid nad koos paljude teiste Eesti kultuuritegelastega elama Neglingesse Stockholmi eeslinnas Saltsjöbadenis. 1945.a. kevadel tutvus Tubin muusikakirjastaja Einar Körlinguga, kes pakkus Tubinale tööd nootide überkirjutajana ning sõlmis temaga lepingu tema helitööde kirjastamiseks. Körlingu kirjastusel ilmusidki järgnevatel aastatel mitmed Tubina helitööd.1945.a. sai Tubin arhiivitöötaja koha Drottningholmi Kuningliku Lossiteatri muuseumi juures. Tubina ülesandeks oli koostada ülevaade vanade Rootsi ooperite ja balletide kohta ja korrastada muuseumi noodikogu, restaureerida vanade barokiajastu ja klassikaliste heliloojate ooperite ja ballettide partituure,
jätkas aga kompositsiooniõpinguid. Tõsisemalt hakkas ta muusikaga tegelema pärast muusikakooli lõpetamist. 1931-1944.a. töötas "Vanemuise" teatris, algselt repetiitorina ning hiljem dirigendina. Tartus töötas ka mitme kooriga ja juhatas sümfooniaorkestreid. 1930.a. oli Tubin Eesti üks hinnatuim helilooja. Esile tõsteti tema erakordset andekust, loomingulist viljakust ja kompositsiooni meisterlikkust. Tubin käis ennast Budabestis täiendamas. Eestis esitasid mitmed Tubinale lähedased interpreedid tema uusimaid teoseid. Samas aga pidasid konservatiivsemad muusikud tema teoseid liiga modernseks. Ajakirjanduses vaieldi ja arutati tihti tema muusika ning loomingu üle. Looming Eduard Tubini loometöö oli pikk ja viljakas: Esimesed helitööd valmisid juba 1920. aastatel, viimase teose kallal töötas ta veel vahetult enne surma. Kaalukaim osa tema teostest olid orkestriteosed: 10 sümfooniat,
3 Eduard Tubin Eesti helilooja ja balleti autor Eduard Tubin sündis 18. juunil 1905 Torila külas Peipsi ääres. Tema isa töötas külas kaluri ja rätsepana. Muusikahuviline mees käis mitmetel laulupidudel ja mängis kohalikus orkestris puhkpille. Huvi muusika vastu oli isalt pärinud lisaks Eduard Tubinale ka tema vanem vend Johannes. Eduard Tubina koolitee algas Naelavere külakoolis, kus ta vend oli kooliõpetaja. Vend Johannes mängis viiulit ja juhatas külaorkestrit. Tänu vennale hakkas Tubin muusikaga tegelema. Esimesed kokkupuuted muusikaga olid tal juba karjapoisi põlves. Venna varajase surma järel jäid Eduardile päranduseks pikkolofööt, viiul ja noodivihikud, mis karjapoisile muusikamaailma teed juhatasid. Aasta pärast külakoolis käimist saadeti Eduard Torila Ministeeriumikooli
Seal oli tal võimalus tundma õppida uut kunsti ja sealset muusikat, sest seal olid peale sõjajärkset Nõukogude Liitu avaravamad võimalused. Tubin jälgis väga Stockholmi muusikaelu, tänu sellele oli ka murrang tema teostes modernismi suunas. Rootsis sai Tubin korduvalt tööstipendiume ja preemiaid, mis näitas seda, et Teda hinnati heliloojana. Kuna Ta oli põgenik ehk pagulane, ei olnud algus Tal kerge, et üldse enda loomingut näidata, aga ta nägi vaeva selleks. Eduard Tubinale tehti tihti ettepanekuid tulla tagasi Nõukogude Liitu, aga tubin oli kategooriliselt sellele vastu. Kuid siiski hakkas Ta alates 1961. aastast külastama korduvalt Eestit, muidugi seoses küll oma suuremate teoste ettekannetega. Kuna ta kartis igasuguseid võimalikke repressioone, siis võttis ta endale Rootsi kodakondsuse. Eduard Tubin oli oma eluajal väga tänulik Neeme Järgile, kes oli dirigenditegevusele hakanud maailmale tutvustama Tubini loomingut. Peale
suviti, seetõttu jäi Tubinal töö kõrvalt palju aega ka oma muusika kirjutamiseks. Põgenike loomingu esitamine oli Nõukogude Liidus keelatud, seetõttu langes Tubin kodumaal rangelt ja ametlikult pikaks ajaks põlu alla. 1953. aastal varsti pärast Stalini surma olukord olukord siiski pisut paranes. Juba 1956. aastal mängiti tohutu menuga Tallinnas Tubina Viiendat sümfooniat. Ballett nimega ,,Kratt" etendus 1961. aastal "Vanemuise" teatris ja 1968. aastal "Estonia" teatris. Rootsis on Tubinale korduvalt määratud tööstipendiume ja preemiaid, mis tõestab, et ta leidis heliloojana märgatavat tunnustust. Pagulasena polnud Rootsis kuigi kerge tõusta kultuurieliidi hulka. Pagulase staatuses inimesed hoidsid ka ise rohkem omaette, sest neil oli vajadus säilitada oma kultuuri ja keelt. Rootsis oli Tubinal palju rohkem aega pühenduda oma loomingule, kui varasemalt kodumaal. Rootsi pakkus võimalusi uut kunsti ja muusikat laiemalt tundma õppida, mida sõjajärgses
teatris 1940.a oli "Vanemuise" teatri peadirigent 1944.a põgenes Tubin Rootsi Asus elama Stockholmi ning sai töökoha ajaloolises Drottningholmi teatris Peamiseks tööks oli vanade ooperite noodimaterjalide ettevalmistamine ettekanneteks 1962.a sai temast Rootsi Heliloojate Liidu liige Põgenike loomingu esitamine oli Nõukogude Liidus üldiselt keelatud ning ka Tubin langes pikaks ajaks ametlikult põlu alla Tubinale tehti korduvalt ettepanekuid naasta Nõukogude Liitu, Tubin aga keeldus Kaitsmaks end võimalike repressioonide eest oli ta enne Eestisse sõitu võtnud Rootsi kodakondsuse Tema teoste rahvusvaheline läbimurre algas 1980.a tänu Neeme Järvi dirigenditegevusele 1982.a valiti Tubin Rootsi Kuningliku Muusikaakadeemia liikmeks Pärast surma alustas Skandinaavia plaadifirma BIS tema kogutud teoste väljaandmist
Asus elama Stockholmi. Töötas 1945 1972 ajaloolises Drottningholmi teatris. Tema peamiseks tööks oli vanade ooperite noodimaterjalide ettevalmistamine ettekandeks. Kuna teater tegutses ainult suveti, jäi Tubinil töö kõrvalt aeg muusika kirjutamiseks. Noodikirjutamise tööd telliti Tubinilt ka väljaspoolt teatrit. Tubin juhats ka Stockholmi Eesti Meeskoori. Eduard Tubin oma kodus Stockholmis Hammarbyhöjdenis Rootsis määrati Tubinale korduvalt tööstipendiume ja preemiaid, mis näitab, et ta leidis heliloojana tunnustust. Alates 1961. aastast käis korduvalt Eestis, peamiselt seoses oma suuremate teoste ettekannetega. Surm Eduard Tubin suri 17. novembril 1982. aastal Stocholmis. Tunnustused 1979. a Kurt Atterbergi preemia 1981. a Stockholmi linna kultuuripreemia Teosed Sümfooniad (11tk) Balett "Kratt" Ooperid "Barbara von Tisenhusen" ja "Reigi õpetaja" Mälestuseks 6
Tartu muusikakooli lõpetas Oja aastal 1932. Eduard Tubin (18.06.1905 Torila - 17.11.1982 Stockholm) Väljapaistvamaid heliloojaid eesti muusikaloos, omanäolisemaid sümfoonikuid kogu 20. sajandi muusikas 1930. aastate lõpuks oli Tubin tõusnud eesti hinnatumate heliloojate hulka. Tõsteti esile tema erakordset andekust, kompositsioonitehnilist meisterlikkust ja loomingulist viljakust. 1938. aastal täiendas Tubin end Budapestis Zoltán Kodály juures. Eestis esitasid mitmed Tubinale lähedased interpreedid ( Olav Roots, Eevalt Turgan jt) sageli tema uusimaid teosed, samas pidasid aga konservatiivsemad muusikud Tubina helikeelt liiga modernseks. Ajakirjanduses vaieldi ja arutleti sageli uue eesti muusika ning Tubina loomingu üle. Artur Lemba (24.09.1885 Tallinn - 21.11.1963 Tallinn) Pianist, helilooja ja pedagoog. Artur ja tema vanem vend Theodor Lemba (1876-1962) olid Eesti esimesed professionaalsed pianistid, kes esinesid solistidena nii Eestis kui välismaal
Lisaks Seminarile astus Tubin 1924. aastal ka Tartu kõrgemasse Muusikakooli, kus õppis esimese aasta Johannes Kärdi oreliklassis, edaspidi aga kompositsiooni Heino Elleri käe all. 1930. aastae lõpuks oli Tublin tõusnud eesti hinnatumate heliloojate hulka. Tõsteti esile tema erakordset andekust, kompositsioonitehnilist meisterlikust ja loomingulist viljakust. 1938. aastal täiendas Tubin end Budapestis Zoltán Kodály juures. Eestis esitasid mitmed Tubinale lähedased interpreedid ( Olav Roots, Eevalt Turgan jt ) sageli tema uusimaid teoseid, samas pidasid aga konservatiivsemad muusikud Tubina helikeelt liiga modernseks. Ajakirjanduses vaieldi ja arutleti sageli uuesti eesti muusika ning Tubina loomingu üle. 10. Gustav Ernesaks (12. detsember 1908 Peningi Raasiku vald 24. jaanuar 1993 Tallinn) oli eesti helilooja ja koorijuht. Lõpetas Tallinna Konservatooriumi 1931. aastal muusikapedagoogika ja samal aastal ka
aastal. Aastatel 1931-1944 töötas Tubin algul repetiitori ja seejärel dirigendina"Vanemuise" teatris, ning oli 1940. aastast selle peadirigent. Ta juhatas Tartus ka sümfooniakontserte ning tegi tööd mitme kooriga. 1930. aastate lõpuks oli Tubin tõusnud eesti hinnatumate heliloojate hulka. Tõsteti esile tema erakordset andekust, kompositsioonitehnilist meisterlikkust ja loomingulist viljakust. 1938. aastal täiendas Tubin end Budapestis Zoltán Kodály juures. Eestis esitasid mitmed Tubinale lähedased interpreedid (Olav Roots,Eevalt Turgan jt) sageli tema uusimaid teosed, samas pidasid aga konservatiivsemad muusikud Tubina helikeelt liiga modernseks 14. Gustav Ernesaks (12.12.1908 Peningi vald - 24.01.1993 Tallinn) Helilooja ja koorijuht, eesti kooriliikumise juht poole sajandi vältel, legendaarsemaid isiksusi eesti muusikas. Tema "Mu isamaa on minu arm" kujunes nõukogude ajal eestlastele mitteametlikuks hümniks. Pärast
50-datel ja 60-datel töötas ta välja oma isikupärase stiili. Rahvamuusika ja rahvakunsti kõlapildi ja intonatsiooni ning kaasaegne muusikaväljendusviis. Eelkõige kirjutas sümfooniaid (10 sümfooniat), tuntuim oli 5. sümfoonia. Tubinast loodeti, et ta jääb päriselt Eestisse, kuid ta keeldus siia tagasi pöördume, mille tõttu olid pikka aega tema teoste mängimine Eestis keelatud. Tubina muusika ja looming mõjutas kaudselt ka siinset nooremat põlvkonda. 1959 Vanemuine tegi Tubinale ettepaneku, et ta taastaks muusikali ,,Kratt" partituuri. Sellega seoses tuli ta esimest korda pagulusest Rootsi kodanikuna Eestisse. Tema looming muutus siinsetele inimestele lähedasemaks. Välis-Eestlased kritiseerisid teda tugevalt Eestisse minemise eest. Ta visati ka korporatsioonist välja. Väideti, et ta on kommunismi pooldaja. 1967 Aarne Mikk tegi Tubinale ettepanek kirjutada ooper jutustuse ,,Barbara von Tiesenhusen" alusel (ooper oli samanimeline,
annaabi.ee 
