· Murdekorpus www.murre.ut.ee · EKI ja ES kogud · Murdesõnaraamatud · Murdeatlased ja kaardid, nt Saareste ja Toomse Transkriptsioon: · IPA · SUT · Lihtsustatud transkriptsioon diakriitilised märgid on ära jäetud. Morfoloogilise märgenduse jaoks on see hea. Näidatakse ka väldet. · Jeffersoni transkriptsioon seda on vaja, kui uuritakse murret lause tasandil. Kui pikad on pausid, mida rõhutatakse. Keeleatlased ja kaardid: · Tsitaatkaardid, nt Andrus Saareste sõnad on kaardi peale kirjutatud, kus nad esinevad · Sümbolkaardid, nt Andrus Saareste, Mihkel Toomse kaardi peal on mingi tingmärk. Murdeliigendus: · Paikkondlik-kirjeldav eri kihelkondades eri murrakud. Kihelkonnas on 1 kirik ja 1 surnuaed. · Võrdlev-ajalooline (Kettunen) põhitähelepanu on vanematel erijoontel. Võrreldakse läänemeresoome algkeelega ja vaadatakse, kuidas murded on erinevateks kujunenud.
sõnadega ta seda kirjeldab; b) kaudne küsitleja näitab eset ja palub öelda, mis see on; c) vabalt formuleeritavad küsimused (nimetamisküsimused mida te ütlete kui soovite, et külaline tuppa astuks?; lünk-küsimused te teete tee magusaks ...) - keelekaardid: igal kaardil üks keeleline nähtus, mis on territoriaalselt varieeruv; murdeatlased näitavad eri vormide varieerumist valitud territooriumil; tsitaatkaardid esitavad konkreetse vormi vastavalt esinemisele; sümbolkaardid esitavad keelenähtusi üldistatuna sümbolite abil. Saareste murdeatlased. Litereerimise eesmärgiks on märkida täpselt üles sõnafoneetika, foneetiline transkriptsioon koosneb märkidest ja sümbolitest, millega osutatakse häälikute pikkust, kõrgust, helilisust, helitust, moodustamise kohti. Isoglossid eristavad 2 piirkonda, mis kasutavad ühes sõnas erinevat keelelist vormi, neid eristatakse 2 viisil: 1)
Lihtsustatud transkriptsioon – diakriitilised märgid on ära jäetud. Vajalik, et saaks morfoloogilise kuju järgi otsida; Kui diakriitikud on ära kaotatud, siis näidatakse ka väldet. Kasutatakse ka “Eesti murrete” sõnaraamatus: näitelaused on antud v okaalide madaldumise ja kõrgenemisega. Jeffersoni transkriptsioon: lause tasandil uurimine. Seda kasutab ka suulise kõne korpus; Keeleatlased ja –kaardid Tsitaatkaardid, nt Andrus Saareste. Kaardil on sõnad peale kirjutatud piirkondadele, kus need esinevad; Sümbolkaardid, nt Andrus Saareste, Mihkel Toomse. Erinevatele vormidele on antud erinevad tingmärgid. Parem koostada, lugeda, kuna märke on lihtsam paigutada; Viirutatud kaardid, nt Toomse; MURDELIIGENDUS paikkondlik-kirjeldav: eri kihelkondades eri murrakud; võrdlev-ajalooline (Kettunen) – põhitähelepanu vanematel erijoontel;
· Osa isoglosse paikneb murdepiiridel, kuid ühendab murdeid, mis muus osas ei kuulu samasse kõrgemasse kooslusse · Nt Ida-Eesti alasid ühendavad jooned Keelekaardid ja atlased: · D väljundiks on murdeatlased, mis näitavad eri vormide varieerumist valitud territooriumil. · Kogutud ja transkribeeritud materjal esitatakse keelekaartidena. Igal kaardil on üks keeleline nähtus, mis on territoriaalselt varieeruv Kaarte on kahte tüüpi: · 1.tsitaatkaardid (display maps) esitavad konkreetsed vormid vastavalt esinemisele · 2.sümbolkaardid (interpretative maps) esitavad keelenähtusi üldistatuna sümbolite abil 2.2. Eesti kohamurded: põhiliigendus ja peamurrete kesksed jooned Pajusalu jt 2002/2009 murdeliigendus: · Peamurded: põhjaeesti eP ja lõunaeesti eL · Murderühmad: südaeesti eS ja kirderanniku eR · Murded: · eS: saarte murre S, läänemurre L, keskmurre K, idamurre I,
Isoglossid paiknevad kaardil alati veidi erinevates kohtades, seega on keeleala erinevate isoglossidega keerukas võrgustik. Samas leidub kohti kus nad jooksevad lähestikku või koos, sinna on võimalik tõmmata murdepiir. Murdegeograafia tõi eestisse 1920 a Andrus Saareste. Murdegeo põhimeetodiks on keelenähtuste territoriaalse leviku täpne kaardistamine. Keeleanalüüs on häälduse ja grammatika analüüs. Kaarte on kahte tüüp tsitaatkaardid ja sümbolkaardid. 18 saj ja enne seda kui eesti elanikud olid paiksemad, sõltus nende keele omapära nende kodukohast. Murdepiirde kujundasid nii haldusüksused kui ka looduslikud piirid ja ühendusteed. Kõige selgemini eristuvad üksteisest põhja ja lõuna eesti keel, mis koosnevad omakorda kaheksast murdest ning 117 murrakust. 19 saj teisel poolel tänu rahvuse ühisidentiteedile, talupoegade liikumispiirangutele ning laialt levivale
annaabi.ee 
