Eelsoojendus (praktikas seda tihtipeale ei kasutata, soovituslik mõnede toodete puhul). Vorste soojendatakse auruga temperatuuril 40–55 °C 10–20 minuti jooksul. Väljatõmmet ei ole, st niiskust kambrist ei eemaldata. 2. Kuivatatakse temperatuuril 50–65 °C, õhu suhteline niiskusesisaldus 40–50%, 20–40 minutit. Alustatakse madalamal temperatuuril ja teatud aja tagant tõstetakse ahjus temperatuuri. Tsükli pikkus oleneb toote läbimõõdust ja õhu tsirkuleerimise intensiivsusest. Soovitav kasutada intensiivset väljatõmmet. 3. Kuumutamine suitsus temperatuuril 65–70 °C, õhu suhteline niiskusesisaldus 50– 80%, aeg oleneb tootest: alates 5 minutist (näiteks viinerid) kuni tootele soovitud värvi saavutamiseni. Tsükli pikkus oleneb suitsu tihedusest ja ka kuivatamise kvaliteedist. 4. Keetmine toimub 100 % õhuniiskuse juures temperatuuril 75–85 ºC toote sisetemperatuurini 72 °C
V2 - V1 V= × 100 V1 V- vahustatuse aste, %; V2- jäätise kogus pärast friiserdamist, liitrit; V1- segu kogus enne friiserdamist, liitrit. Friiserdamise I etapil toimub segu edasine jahutamine ja seejärel veefaasi osaline külmumine, mille tulemusena moodustuvad peened jääkristallid. Mida kõrgem on segu suhkrusisaldus, seda madalam peab olema friiserdamistemperatuur. Friiserdamise kvaliteet oleneb segu tsirkuleerimiskiirusest friiseris, sest kiirema tsirkuleerimise tulemusena moodustuvad jääkristallid kiiremini ning tekivad peenemad kristallid. Jääkristallide suurus ei või ületada 60--80 µm, kuna suuremad kristallid põhjustavad tekstuurivigasid. Jääkristallide tekkega tõuseb külmumata osa kontsentratsioon segus ja langeb külmumistemperatuur. Friiserdamise lõpuks on segu külmumistemperatuur langenud temperatuurile -4...- 6°C ja külmub 30--60% segus olevast veest.
Põhjavee osa geograafilises sfääris *Lahustab kivimeid (karstimaastik) *Lahustunud ainete transportimine ja settitamine; tsementeerib setteid *Tähtis osa mullatekkeprotsessis *Seotud varisemiste ja maalihetega *Majanduslik tähtsus. Karst on geoloogiline protsess, mis tekib ja areneb vees suhteliselt kergesti lahustuvais kivimeis ning väljendub spetsiifilistes pindmiste ja maa-aluste karstivormide kompleksis ning hüdrograafilise võrgu ja põhjavete tsirkuleerimise omapäras. Karstinähtused tekivad ainult seal, kus kivimi lahustuvusega kaasneb veeläbilaskvus. Karstinähtused Avalõhed mõni cm kuni 1m laiad, sügavus võib ulatuda mitme meetrini. Nt. Kostivere karstiväljal. Karrid sademetevee poolt kujundatud korrapäratud ja mitmesuguse laiuse ning sügavusega uurded karstuvate kivimite (nt lubjakivi) pinnal. Mikrovormid. Nt. Vilsandi ja Vaika saarel. Kurisud umbes 1 m laiused (üksikud üle 100 m), lehtri- või
taset. Põhjavee osa geograafilises sfääris *Lahustab kivimeid (karstimaastik) *Lahustunud ainete transportimine ja settitamine; tsementeerib setteid *Tähtis osa mullatekkeprotsessis *Seotud varisemiste ja maalihetega *Majanduslik tähtsus. Karst on geoloogiline protsess, mis tekib ja areneb vees suhteliselt kergesti lahustuvais kivimeis ning väljendub spetsiifilistes pindmiste ja maa-aluste karstivormide kompleksis ning hüdrograafilise võrgu ja põhjavete tsirkuleerimise omapäras. Karstinähtused tekivad ainult seal, kus kivimi lahustuvusega kaasneb veeläbilaskvus. Karstinähtused Avalõhed mõni cm kuni 1m laiad, sügavus võib ulatuda mitme meetrini. Nt. Kostivere karstiväljal. Karrid sademetevee poolt kujundatud korrapäratud ja mitmesuguse laiuse ning sügavusega uurded karstuvate kivimite (nt lubjakivi) pinnal. Mikrovormid. Nt. Vilsandi ja Vaika saarel
13.20.). Laeva liikumisel tagasi tuule suuna joone (seegamise keskse joone poole) tekib ankrukettides rist, mis hoides voori haardes soodustab veelgi seegamise vähenemist. Ankrukettide tugevuse säilitamise seisukohast ei saa seda moodust soovitada. Ankrus seismise moodust "fertoing" kasutatakse kohtades, kus perioodiliselt muutub vastupidiseks tuule suund (briiside tegevustsoonis) või hoovus (tõusu-mõõna piirkondades eriti jõgedel). See moodus vähendab ankrus tsirkuleerimise ala ja seegamist. Ankrukettide vaheline nurk selle mooduse puhul on ligilähedane 1800-le. Kummagi keti pikkus peab olema küllaldane, et kumbki ankur saaks oma ülesannet täita ka iseseisvalt. (Joon. 13.21. ja 13.22.- Laevade ankrusse panemine