Säilinud koorilaule on umbes 40. Tuntumad: ,,Sokukene","Pulmalaul","Ketrakiisu", ,,laulge poisid,laulge peiud". Kõige kuulsam on ,,Kannel". Friedrich Saebelmann 1851-1911. oli tegelikult Aleksander Thomsoni noorem vend. Muusikahariduse sai temagi J.Cimze seminaril.2.aastat õpib Saebelmann Peterburgi konservatooriumis klaverimängu.1880.aastat töötab ta Paistus kooliõpetajana ja kooriõpetajana. Ta esineb mitmetes kohtades klaveri,oreli ja tselloga. Loonud on soololauluu ja mõnikümmend koorilaule. Koorilauludes kohtab eestilikust vähe. On rohkesti lihtsust ja naiivsust.Tuntumad laulud on"Palve", ,,ellerhein", ja ,, Su priimuse nad olid matnud", ,,kevade noorus" jne. Aleksander Kunileid(Saehelmann)1845-1875. Lõpetas ka J.Cimze seminari,kus jätkab õpetajana. 2aasatt töötab edasi Gatsinas,Peterburis.1873 siirdub Ukrainasse pidades organisti ja õpetaja ametit .2aasta pärast surem ootamatult lüüfusesse
Ja muidugi ka see, et nad olid riietunud vastavalt sellele, mis aegset muusikat nad esitasid. Seekord kandsid nad renessanssi ja baroki aegseid riideid. Kõige rohkem meeldis mulle Erasmus Widmanni teos Musicalischer Tugendtspiegel. See kuulub renessanss muusika hulka. Renessanss muusika on lihtne ja laulev meloodia, mille loomulik liigendus on seotud inimese hingamisega. Mulle meeldis see lugu, sest selles loos vaheldusid järsult kuid efektselt aeglased meloodiad, mida tekitati vioolaga ja tselloga rütmikaks meloodiaks, kuhu tuli pille aina juurde. See lugu jäi hästi meelde kuna see oli kaasahaarava rütmiga ja sobis Värvatorni keskaegse arhitekuuriga. Väravatorn ehitati aastatel 1545-1546, seega kuulub gootistiili. Minu arust on just õige pidada Hortus Musicus kontserdeid Väravatornis. Sest see muusika mida nad esitavad on rahulik ja Väravatorn on tehtud hästi hubaseks. Väravatornis on väga hea akustika ja sobib imehästi selleks kontserdiks.
Asszonyile, s.t vastab esitaja temperamendile, professionaalsusest ei pea siin rääkimagi. Igal juhul kujunes ,,Isa Agathoni" esitus üheks õhtu tippudest. Kava teine pool algas John Taveneri teosega ,,Ahmatova laulud" sopranile ja tsellole või keelpillikvartetile (19931995) ja sedagi oli põnev kuulata. Kuuest laulust koosnev tsükkel on väga-väga kammerlik ja ses mõttes kontrastne eelnenuga, kuid seda komplitseeritum esituslikult. Komplitseeritud on ka laulja kõlaline vahekord tselloga, aga see just oli absoluutselt paigas. ,,Ahmatova lauludes" on tekst vaata et olulisemgi kui ,,viis" ja seega diktsioon ülioluline siin on arengureserve, eriti Peterburile mõeldes. Järgmise teose kandis ette Marius Järvi ning see oli austraalia helilooja Carl Vine'i (1954) ,,Inner World" tsellole ja salvestisele. Vale oleks vist öelda tsellole ja makilindile, sest see, mis tuleb kõlarist, on küll palju arvutitöötlust näinud ja kindlasti ei mängita seda maha lindilt.
keelpillikvartettides. 18. saj. keskel toimusid oluliased muutused instrumentaalkoosseisudes. Barokkajastu koosseisude iseloomulikem osa basso continuo hakkas kaduma. Selle asemele tuli väljakirjutatud klahvpilli- (algul klavessiini-, hiljem klaveri-) partii, mis sai ansamblis juhtivaks. Klassikalis- romantilise ajajärgu kammermuusika tüüpilisim koosseis ongi klaveriduo mõne meloodiapilliga. Sageli esineb klaver koos viiuli ja tselloga (klaveritrio) või keelpillikvartetiga (klaverikvintett). Teine levinum koosseis on keelpillikvartett (kaks viiulit, viol a tsello). Klassikaline orkester kujuned 18. sajandi keskel ja selle väga oluliseks eelkäijaks võib pidada Mannheimi õukonnaorkestrit Edela- Saksamaal. Nii selle kui ka klassikalise sümfooniaorkestri aluseks oli suur neljahäälne keelpillirühm (I ja II viiulid, vioolad ning ühise bassihäälena tsellod ja kontrabassid)
Barokiajastu iseloomulikem osa basso continuo (generaalbass) hakkas kaduma. Selle improviseeritud saateharmooniat võis asendada helilooja poolt väljakirjutatud klahvpilli- 4 (algul klavessiini-, hiljem kvarteti-) partii, mis sai ansamblis juhtivaks. Tavalisim koosseis klassikalis-romantilise ajajärgu kammermuusikas ongi klaveriduo mõne meloodiapilliga. Sageli esineb klaver ka koos viiuli ja tselloga(klaveritrio) või keelpillikvartetiga (klaverikvintett). Klassikalise orkestri sünnikohaks võib pidada Mannheimi Edela-Saksamaal, kus sajandi keskel tegutsesid Euroopa suurim õukonnaorkester ning heliloojate koolkond, mille peameisteroli Johann Stamitz (1717-1757). Mannheimi orkestri nagu hiljem ka klassikalise sümfooniaorkestri aluseks oli suur neljahäälne keelpillirühm (I ja II viiulid, vioolad ning ühisedbassihäälenatsellod ja kontrabassid)
Vaskpillirühma hakkas julgemalt kasutama Beethoven, kes liitis rühmaga tromboonid. 6 . Sonaadivorm Sellest on juttu Siitani õpikus lk 270(klassikalise sonaadivorm). 16 6.1 Kammeransamblid, zanrid, vormid 18. sajandi II poolel. Tavalisim koosseis klassikalis-romantilise ajajärgu kammermuusikas on klvaeriduo mõne meloodiapilliga. Sageli ka klaver koos viiuli ja tselloga(klaveritrio) või keelpillikvartetiga(klaverikvintett). Impoviseeriv klahvpill võidi asendada ka vioolaga(harmoonikilst täitehäält mängiv), nii sai tavalisest barokktrio(2 viiulit, klavessiin, tsello) ansamblist keelpillikvartett(2 viiulit, vioola, tsello). 17 7. Klassikaline instrumentaalstiil Haydni ja Mozarti küpses loomingus (1770. 90. aastatel). 8. Beethoveni looming.
annaabi.ee 
