2,op.43,3. osa. Muusika oli siis veidi tempokam ja huvitavam, kui ülejäänud kontserdi ajal. Kõige vähem tantsijatest meeldis vist Rose`i abikaasa, kes ei jätnud lihtsalt sümpaatset muljet ja tants oli ka veidi kohmakam, kui teistel. Muusikaliselt meeldis kõige vähem Rose`i pulmade ajal mängitav muusika ehk Armastav,op.14. Sümfoonia nr.2 D-duur,op.43(1901-1902) Teine sümfoonia on Sibeliuse seitsmest sümfooniast kõige tuntum. Kuna sümfoonia loomise ajal oli tsaarireziimi surve Soomes kõige tugevam, tõlgendati teost kui konkreetsete päevapoliitiliste sündmuste ja rahvuslike utoopiate muusikalist kajastust. Ometi on Sibelius öelnud, et selles sümfoonias ei ole otsest sõnumit, tegemist on puhta muusikaga, helilooja sõnul:" Justkui oleks Jumal taevast mosaiigi tükid alla visanud ja lasknud mul nad kokku panna." Teine sümfoonia, eriti selle finaal on Sibeliuse rahvusromantilise stiili tipuks. Hilisemad
See koondab Suitsu luulet aastast 1900. Kogumiku nimiluuletus valmis viimaste hulgas, ning on mõtestavaks raamatule ja tema luulele tervikuna. See on loodud noore inimese vaatekohalt, kus autor näeb eelkõige noortes jõudu ja valmisolekut elu uuendamiseks. Uudsena mõjus omas ajas Suitsu armastuslüürika samas kogumikus, mille avab igatsuslaul ,,Oma saar". Humanistina kujutas Suits ka tihti valitseva võimu julmust. (1905 ilmunud ,,Jõululaul" häbimärgistas tsaarireziimi) ,,Tuulemaa" Suitsu 2. kogumik ilmus 1913. a. Selleks ajaks oli autor jõudnud kõrgema nõudlikuse ja esteetiliste tõekspidamisteni. See kogu esitab teda küpse meistrina. "Tuulemaa" luuletuste tekkes pidas Suits ise oluliseks murranguid nii ühiskondlikus elus kui ka poeedi isiklikus saatuses. Samuti toonitas ta, et luuleraamatuni ulatus skandinaavia, vene, saksa ja prantsuse intensiivselt impressionistliku ja sümbolistliku luule sisendusi.
Kiptsakitest, asustasid Tuva regiooni Venemaal. Seoses Mongoli impeeriumi tõusuga 13. sajandil migreerusid Kirgiislased lõunasse. Nende etniline rühm kujunes välja alles 15. sajandil. Mitmed turkmeeni rahvad valitsesid neid kuni 1685. aastani ning peale seda valitsesid neid kalmõkid. 19. sajandi alguses kuulus Kõrgõzstani ala Kokandi khaaniriigile. 1876. aastal liideti territoorium Vene impeeriumiga, mis kandis sellel ajal nime Kirgiisia. Venelaste ülevõtt õhutas mitmeid mässe tsaarireziimi vastu ning paljud kirgiisid lahkusid oma kodumaalt Afganistani. 1916. aasta ülestõusu mahasurumine põhjustas järjekordse kirgiiside migreerumise Hiinasse. Nõukogude võim kehtestati esialgselt 1919. aastal. 5. detsembril 1936 muudeti Kirgiisi Nõukogude Sotsialistlik Vabariik Nõukogude Liidu vabariigiks. 1920-nendatel aastatel Kõrgõzstani kultuurne, hariduslik ja sotsiaalne elu arenes märgatavalt. Kirjaoskus arenes suuresti ja standardset kirjakeelt tutvustati
16-aastasene Vilms, tugevakasvuline noormees, esines aktiivse ja huvitava revolutsiooni tegelasena. Saabus raske reaktsiooniaeg 1906. Sama õppeaasta esimesel semestril heideti Vilms gümnaasiumi 6. klassist välja. Vilmsi see ei heidutanud. Ta tegeles edasi ''Taimes'', kuid ühtlasi näeme teda aktiivse tegelasena juhtimas sotsiaaldemokraatliku partei kohaliku osakonna tööd ta agiteeris ja organiseeris nii tööliskonnas kui ka õpilaskonnas. Selline Vilmsi laialdane tsaarireziimi-vastane võitlus ei jäänud muidugi sandarmitel tähele panemata. Teadaolevail andmeil on Vilms neil õppeaastail vähemalt kolm korda politsei poolt läbiotsitud ja üle kuulatud, ning kord pidi ta istuma nädalapäevad vanglas eeluurimise all. See ei murdnud Vilmsi optimismi ja vanglast vaanenult pani ta kõik lootused äsja kokkuastunud Vene I Riiigituumale, kirjutades kohalikus ajalehes: ''Ja kui langevad meie saadikud nende mõtted ei lange
nimetasid edaspidi suurvürstiriigi alasid LOODEKRAIKS. - Venemaa lüüasaamine Krimmi sõjas ajendas keiser Aleksander II ette võtma liberaalseid reforme. Tähtsaim 1861.aasta kogu keisririigis pärisorjade vabastamine. Samuti kõrvaldas mõned juutidele kehtestatud piirangud ja diskrimineerivad meetmed. - Reformid-> salaühingud isaamalised meeleavaldused. 1863 jaanuaris kuulutas põrandaalune Poola Rahvuslik Keskkomitee ülestõusu tsaarireziimi vastu. Loodi ka Leedu revolutsiooniline ajutine valitsus. Ühinesid ka talupojad, keda õhutas tulihingeline leedu mässuliste juht preester Antanas Mackevicus. 1863 said löögi Venemaalt. Kokkupõrked kestsid 1864.aasta märtsini, tabati Leedu ülestõusnute viimane juht Konstanty Kalinowski. Vilniuse Vene kindralkuberner krahv Mihhail Muravjov karistas mässulisi äärmiselt karmilt, hukkas sadu ja saatis Siberisse asumisele tuhandeid
annaabi.ee 
