Kindlasti peab nägema ka seadusenormide taga olevaid sotsiaalseid väärtusi: õiglus, inimväärikus, õiguskuulekus. Õigus õiguseks, aga kui lahendused jäävad puhtjuriidilisteks, läheb paljudel inimestel nendega soostumine pahatihti raskeks. See tähendab, et meie vajame õiguse kõrvale ka õiglust. Ma lõpetan Enn Soosaar sõnadega ,,...mööngem ohtugi, mida kätkeb õiguse ja õigluse süvenev konflikt ühiskonnas. Olukord, kus juriidiline korrektsus triumfeerib inimeste õiglustunde üle, tõukab meid vihma käest räästa alla. (Enn Soosaar Postimees 06.03.2009) Kasutatud kirjandus: 1. https://www.riigiteataja.ee/akt/127042011002, Eesti Vabariigi põhiseadus, 1992. 2. https://www.riigiteataja.ee/akt/105072013010, Karistusseadustik, 2002. 3. http://filosoofiakirjutamine.weebly.com/uploads/5/5/1/2/5512308/rawls.pdf, ,,Õiglus kui ausameelsus", John Rawls. 4. http://www.stat.ee/37855, STAT, Turvalisuse uuring, 2009. 5
Raamatu üldine atmosfäär vihm, udu, raba kohal ja sünged maamajad pärineb veel 19. sajandi algul väga populaarsest inglise õudusromaanide traditsioonist. Heathcliffis kehastunud halastamatu, hambaid kiristav kurjus ja tunnete taltsutamatus, mis haarab lõpuks pea kõiki tegelasi, oli midagi ennekuulmatut ja täiesti uut. Lool pole moraali, mis mahendaks sokki. Õiglast karistust ei järgne, Heathcliff ei pea oma tegude eest vastutust kandma, ta triumfeerib kuni hauani välja. Toimunu on saatus, millesse ei suuda sekkuda isegi jumal. Jutustaja tõstab küll vahepeal mässu, aga ta on lihtne teenijatüdruk, ja tema kristlikud üleskutsed mõjuvad nii jõuetute ja naiivsetena, nagu püüaks ta deemonit ahjuroobiga eemale peletada. Heathcliffi vägivald ja üleolek saavad jõudu juurde. Veelgi skandaalsem oli peategelasest hoovav alateadvuslik seksuaalenergia. Pikakasvuline ja tugeva kehaehitusega Heatcliff jätab kõik teised mehed varju
halva südametunnistuse, süütunde või äraostmiskatse avalduseks. Tihti tuleb ette, et skisoidne partner teeb enda ja oma partneri kõik õrnad hingeliigutused maatasa, et need teda oma võimsusesse ei saaks. Sellise käitumisega ta hävitab partneri armastuse, kui tollel pole erakordset võimet armastada või kui ta pole skisoidsele vastanduv masohhistlik tüüp. Muudel juhtudel kas partner tõmbub tagasi või armastusest saab vihkamine. Siis skisoidne isik triumfeerib, ta ei adu, et on ise partneri niikaugele viinud. Kui tundekülmus veel kaugemale areneb, muutub see ekstreemseks ja haiglaslikuks ning nii võib peagi jõuda vägstamise ja seksuaalhälveteni, eriti neil juhtudel, kui lapsepõlves kohatud inimeste esilekutsutus viha ja kättemaksuiha teadvustamatult partnerile ,,üle kantakse." Kuna skisoidsetel isikutel on raske partnerile läheneda, siis püütakse sageli justkui ise endale partneriks olles end ise rahuldada. Või nad otsiavd aseobjekte
Perseus, kes on just Medusa tapnud ja hoiab võidukalt ta pead, on üks kaunimaid Itaalia pronksskulptuure. Minu meelest kauneim ka Firenzes. Piazza della Signoriale minnes paistab ta loomulikult ka kohe silma. See, paljudest Cosimo I-le pühendatud skulptuuridest, on üks võimusümboleid, tuletamaks linnaelanikele meelde Medicite perekonna võitu kõikvõimalike teiste valitsusvormidega kaasnenud korralageduse ja halbade aegade üle. Samuti illustreeris see kõikidele teistele, et nüüd triumfeerib kindel kord. Cellini on oma Perseuse loonud nõtkeks ja liikuvaks. Skulptuur on püüd ületada kõiki teisi senivalminud teoseid, k.a 11 Michelangelo Taavetit. Perseus on küll üsna kõhn, kuid sitke ja lihaselise kehaehitusega, mis viitab ka võimu
Raamatu üldine atmosfäär vihm, udu, raba kohal ja sünged maamajad pärineb veel 19. sajandi algul väga populaarsest inglise õudusromaanide traditsioonist. Heathcliffis kehastunud halastamatu, hambaid kiristav kurjus ja tunnete taltsutamatus, mis haarab lõpuks pea kõiki tegelasi, oli midagi ennekuulmatut ja täiesti uut. Lool pole moraali, mis mahendaks sokki. Õiglast karistust ei järgne, Heathcliff ei pea oma tegude eest vastutust kandma, ta triumfeerib kuni hauani välja. Toimunu on saatus, millesse ei suuda sekkuda isegi Jumal. Jutustaja tõstab küll vahepeal mässu, aga ta on lihtne teenijatüdruk, ja tema kristlikud üleskutsed mõjuvad nii jõuetute ja naiivsetena, nagu püüaks ta deemonit ahjuroobiga eemale peletada. Heathcliffi vägivald ja üleolek saavad jõudu juurde. [2] Teose lõppu võib siiski kuigivõrd õnnelikuks lugeda, sest Cathy Linton leiab oma
annaabi.ee 
