oliivioksad. Riigivapp alates 1960 5 Hümn ,,Imnos Eis Tis Eleftherian" Sõnad: Dionysios Solomos Viis: Nikolas Mantzaros Halikiopoulos Küpros valis 1960. Aastal oma hümniks Kreeka riigihümni ,,Ood vabadusele" Põhja-Küprose Türgi Vabariik ei tunnista Küprose kreeklaste hümni ja võttis 1975 oma kokukonna hümniks Türgi riigihümni ,,Iseseisvusmarss" ,,Imnos Eis Tis Eleftherian" Sõnad Traditsiooniline transliteratsioon Sè gnôrízô apò tn kópsi to spathio tn tromer, sè gnôrízô apò tn ópsi poù mè bía metráei t g. Ap' tà kókkala bgalménê tn Hellnôn tà hierá, kaì sàn prta andreiôménê, khare, khare, Eleutheriá! Kreekakeelne originaal Solomosi poolt , . ' , , , , ! Riigi geograafiline asukoht ja veestik
arusaadavaks. Eelkõige nimede puhul. Latinisatsioon – märgib mistahes keelest ladina tähestikku ümberkirjutust. Omaladina - latinisatsioon, mille on kasutusele võtnud üks maa ise. Ümberkirjutuse 2 põhimeetodit on transkriptsioon – kirjade mõttes ümberkirjutust hakatakse kasutama alles keskajal. Häälduse edasiandmiseks. Foneetiline konversioon rõhutab hääldust. Transkriptsioon on ka kõne üleskirjutus, nt helide ümberseadmisel teisele pillile; transliteratsioon – hakati kasutama 19. saj. Tähistatakse kirjadevahelist konversiooni. Kirjapildi edasiandmiseks, püüab saavutada pööratavust. Ümberkirjutussüsteemid Transkriptsioon ja transliteratsioon; Latinatsioon (ümberkirjutus ladina kirja) ja omaladina; Rahvusvahelised ja oma süsteemid: o rahvusvahelised (sh inglise tava): araabia, heebrea, hiina jne; o rahvusvahelised (v.a inglise tavas): bulgaaria; o eesti süsteemid: armeenia, gruusia, vene jne;
Latinisatsioon midagi kirjeldatakse ümber kui ladina kirja. Selleks on võimalik kasutada mitmeid süsteeme, sõltub sellest, mida aluseks võetakse. Nt hiina puhul ei saa rääkida täht-tähelisest ümberkirjutusest. Häälikkirjadega ja silpkirjadega saab täht-tähelt ümber kirjutada. Kasutusel kaks terminit: a. Transkriptsioon moodus kui kirjutame nime ümber oma keele tähestikku. Lähtenime edasiandmine oma vahenditega. b. Transliteratsioon täht-täheline ümberkirjutus. Ümberkirjutus oma keele tähestiku süsteemi. Kasutusel palju lisamärke. Nende vahe saab selgeks kõrvutamisel. Literatsioon on täpsem, samas ebapraktilisem, sest litereeritud nimesid tuleb õppida lugema. Literatsioon on uueaegne nähtus, kasutusele tuli esmalt raamatukogudesse, et teoseid kataloogi panna. Ajaloos tuntuim Preisi raamatukogus kasutusel olevad transliteratsioonid.
1) ametlik keel muutub ja seetõttu ka ühes keeles nimekuju asendub välismaailma jaoks teisekeelsega(Tallinn-Reval). 2) ametlik keel ei muutu , aga mõnes teises keeles võetakse kasutusele kohalik nimi (Bombay >Mumbai,) 3) ametlik keel ei muutu aga sellekeelnenimi muudetakse (Kuressaare- Kingissepaks). Võõrnimed- reeglipärased võõrnimed on need, mis võetakse üle lähtekeelest, kas muutmata kujul või ümberkirjutatult (muust kui ladina kirjast). Ümberkirjutus jaguneb: 1) transliteratsioon e ümbertähtmine on toiming, mis kujutab endast täielikult alfabeetilise kirjasüsteemi märkide esindamist konversioonitähestiku märkide abil. See on moodus ühes kirjas teksti tähttäheliseks ümberkirjutseks teises kirjas. Ta on pööratav ehk võimalik algsesse tähestikku tagasi viia. 2) transkriptsioon ehk tavaümberkirjutus on toiming, mis kujutab endast ühe keele märkide esindamist-algsest kirjasüsteemist sõltumata-mis tahes muu foneetilise tähtede või märkide süsteemi abil
metsade ja muude pindalaobjektide, samuti jõgede, tänavate jm joonobjektide täpse ulatuse määratlemisel. Külanimede taastamisel on probleem see, kuhu ja kuidas tõmmata külade omavahelised piirid. Nimele e tähisele endale keskendub nimekorralduse põhitähelepanu. See tähendab nimede keelelise aspekti korrastamist: nimede normimine, s.o ühe kindla kirjakuju fikseerimine (õigekirjutus, nime transkriptsioon/transliteratsioon, murdeliste nimekujude arvestamine jne), nimede keelsus, nimesüntaks (struktuur, nt eesti asustusnimedele on iseloomulik omastavaline mall), nimetarvitus (sh kohakäänete tarvitus), nimemallid (isiku ametlikus nimes esineda võivad osised: eesnimi, perekonnanimi, isanimi, sugukonnanimi jms). Nimetamise akt tähendab eelkõige nimekorralduse juriidilisi aspekte, s.o. õigusakte, mille ülesandeks on fikseerida ametlike nimede panemise kord ja
annaabi.ee 
