Niklist põhjustatud oksüdatiivne stress võib aktiveerida ka mõned transkriptsiooni rajad tänu mõndadele oksüdatsiooni-tundlike transkriptsiooni faktoritele. Tekivad ka lipiidi peroksüdatsioon, mis võivad tekitada lisa reaktsioone DNA-ga, mis jällegi muudab geeni ekspressiooni. Nikliga kokkupuutel tekib ka väga spetsiifiline geenide ekspreseerumise muster, mis seostab samu aktivatsiooni radu mis tekivad hüpoksia reaktsioonides, täpsemalt siis HIF-1 trankriptsiooni faktori aktiveerumisel. See valk on HIF-1alfa/HIF1-beeta (ARNT) hetero- dimeerina, alfa alaühik on regulatoorne osa, mis tekib madalast hapnikust tuleneva pingega rakus. Normaal hapniku tingimustes on HIF-1alfa peaaegu olematu rakus ja seda ei ole võimalik aparaatidega leida. Sarnaselt hüpoksiaga on nikkel tugev HIF-1alfa valgu stabilisaator ja sellest sõltuvate transkriptsioonide aktivaator, inhibeerides selle hüdrolüüsi. Selline hüpoksia
Transkriptsiooniks on vajalikud promooterid. Erinevate polümeraasside puhul on ka vastavad järjestused erinevad. RNA polümeraas II promootor sisaldab lühikesi konserveerunud järjestusi. Transkriptsiooni alguspunktile lähim konserveerunud element kannab nimetust TATA box, järjestus TATAAAA. Teised konserveerunud elemendid on CAAT box ja GC box. Transkriptsioonifaktorid on valgud, mis inistsieerivad või reguleerivad eukarüootsetes rakkudes trankriptsiooni. Transkriptsioonifaktorid sisaldavad DNA-ga seonduvat järjestust, mis seondub 8-15 nukleotiidi pikkuste spetsiifiliste DNA aladega ning transaktiveerivat järjestust, mis enamasti võimaldab sondumist RNA polümeraasi siduvate valkudega. Lisaks nendele aladele on transkriptsioonifaktoritel mitmeid ühiseid ehituslikke elmente ja selle alusel jagatakse :need järgnevalt: · heeliks-pööre-heeliks (helix-turn-helix) motiiviga valgud · homeodomääni valgud
Kõik sisaldavad 3 suurt alaühikut ja 10-14 väiksemat alaühikut, milledest mõned on olemas kõigi kolme polümeraasi kompleksis (täpsemalt kirjeldada ei viitsi). 7. Mis on TBP funktsioon initisiatsioonikompleksi tekkes? TATA-box siduv valk (TATA binding protein (TBP)) on transkriptsiooni faktor, mis seondub spetsiifiliselt DNA järjestusega TATA-box'ga. TBP on esimene valk, mis "istub" TATAbox promootorile. Kui TBP istub TATAboxil, siis saab TFIIB (generaalne trankriptsiooni faktor) seonduda. TFIIB on monomeerne valk, mis on natuke väiksem TBPst. TFIIB C-terminaalne ots interakteerub kahel pool TATAboxi TBP ja DNAga, samas kui tema N-terminaalne ots stabiliseerib tekkinud interaktsiooni laiudes START-saidi poole. TFIIB sidumisele järgnevalt toimub preformeeritud tetrameerse TFIIF ja RNAPolII sidumine. Viimase tulemusena paiguldub RNAPolII START-saidile. Enamuse promootorite puhul peab kompleksile siduma veel kaks GTFi, et DNA
homeodomeeni valgud leutsiini tõmbluku valgud β-lehe tüüpi DNA-d äratundvad valgud tsink-sõrme valgud heeliks-ling-heeliks valgud Transkriptsiooni regulaatorite seostumine DNA cis-regulatoorsetele järjestustele Regulaatroid sisaldavad struktuurseid motiive, mis loevad DNA nukleotiidseid järjestusi. Need on mittekodeerivad cis regulatoorsed järjestused, mis peavad asuma samas kromosoomis,kus asuvad geenid mida nad reguleerivad. Cis- regulatoorsetele järjestustele seostuvad trankriptsiooni regulaatorid, iga regulaator tunneb ära oma järjestuse. Dimeeridena seostub regulaator tugevamalt kui monomeeridena. Nukleosoomide reguleeriv roll transkriptsiooni regulaatorite seostumises DNA-le. Transkriptsiooni regulaator seondub halvemini kui cis regulatoorne järjestus on nuklesoomi keskel ja paremini kui n.ö hingab. Regulatoorsete geenide ja operoni paiknemine ning struktuur bakteri kromosoomis. Operon- grupp geene, mis moodustavad ühtse regulatoorse või kontrollüksuse.
coli RNA polümeraasi , ' ja alaühikutega. Lisaks sisaldavad kõik 3 kompleksi ka hulgaliselt väiksemaid alaühikuid. Mõnesid väiksemaid alaühikuid need kompleksid jagavad, mõned on unikaalsed. RNA polümeraas I sünteesib ainult pre-rRNAd. RNA polümeraas II sünteesib mRNAsid and mõnesid väikseid tuuma RNAsid, mis osalevad mRNA splaisingus. RNA polümeraas III sünteesib tRNAsid, 5S rRNAsid, and mitmeid suhteliselt lühikesi stabiilseid RNAsid (U6, splaisingus; 7S, transpordis). Trankriptsiooni initsiatsiooni käigus fosforüülitakse RNA polümeraas II suurima alaühiku karboksüterminaalne domään (CTD), korduv heptapeptiidne järjestus, mis jääb fosforüülituks kuni matriitsilt transkriptsiooni lõpuni. Sarnaselt bakteri RNA polümeraasiga, initseerib RNA polümeraas II geeni transkriptsiooni DNA matriitsilt teatud nukleotiidipaari (lämmastikaluste) juurest või alternatiivina naabernukleotiidipaari juurest
ga aktiveerivad proteiini kinaas C, mis omakorda aktiveerib transkriptsioonifaktori NFκB. GEF-d aktiveerivad Rasi, mis omakorda aktiveerib MAP kinaaside kaskaadi. Ras algatatud kinaaside kaskaad toob kaasa Fosi sünteesi ja Fosi aktiveerimise, mis kuulub ühe osana AP-1 transkriptsiooni faktori koosseisu Lõpuks – transkriptsioonifaktorid NFκB, NFAT ja AT-1 kutsuvad esile spetsiifilise geenitranskriptsiooni (peamiselt täiesti uute geenide trankriptsiooni alustamine), mille tulemusena T-rakk prolifereerub ja diferentseerub. 21. T, B ja NK rakkude teke ning võrdlev iseloomustus. T-helperid (Th) ja T-tsütotoksilised (CTL, Tc) rakud. Pinnamarkerid.NKT rakud. Mälurakud. Teke: T-rakud: Arenevad luuüdis tüvirakkudest ning küpsevad ja diferentseeruvad tüümuses. Ekspresseeritakse erinevaid antigeeni retseptoreid raku pinnal. Rakud, mis pole võimelised neid
annaabi.ee 
