äkiliseks toreadooriks või graatsiliseks baleriiniks. Oma pisut koguka kehaga laval ringi karates suutis Saatpalu oma tantsud väga koomilisteks muuta. Sageli esines erinevatel kirjeldamistel palju kätega vehkimist ja kandvaid pause. Kuna Lauri Saatpalu on ka hea laulja, suutis ta suurepäraselt esitada väga erineva kaliibriga palasid: Eduard Khilist ja Jaan Tättest Rigoletto ning Carmenini välja. Samas säilitas ta lavamehe kohmakuse jäljenduse ja esitused olid vägagi tragikoomilised. Oma mahlaka baritoniga suutis pikaaegne laulumees publikut nii lummata kui ka lõbustada. Üldiselt on ,,Rekvisiitori tähetund" midagi hoopis alternatiivset klassikalisele teatrile. See loob vaatajais osavõtlikkuse tunde ning Saatpalu lisab sellele oma sarmiga täiusliku lihvi, asetades end vana unistaja rolli nagu valatult. Mulle pakkus see tükk ühe korraliku elamuse ning tõi minuni teatrielu telgitagused üsna selgelt kohale.
põhinevas jutustuses "Kevade" I-II (1912-13); sellest kasvas hiljem seiklus- vesteline Tootsilugude-sari. Menukad olid ka varased realistlikud lühikomöödiad ("Paunvere", "Kapsapää", "Ärimehed"). Emotsionaalselt tihe on traagilise elutundega, sümbolistlike sugemetega proosa ("Soo" jt.). Tähtsal kohal Lutsu loomingus asub sentimentaal-naturalistlik linnaaineline proosa, melodramaatilise põhikoega moraali- ja karskustemaatilised jutustused ning tragikoomilised ja grotesksed jutustused agulielust. ta on avaldanud ka "Mälestuste" sarja, lastenäidendeid ja -jutte, följetone ja tõlkeid vene keelest. Oskar Luts suri Tartus 23. märtsil 1953. a. Oskar Lutsu majamuuseum (avatud 1964. a.), hauamonument (1954, M. Saks ja E. taniloo) ja mälestussammas (1987, A. Rimm) asuvad Tartus; kihelkonnakoolimuuseum Palamusel avati 1987. a. EE Pärast seda, kui Oskar Luts oli Tartust apteegiteenistusest lahkunud ja
("Kirjutatud on ...", 1914, hilisemais trükkides "Soo"; "Kirjad Maariale", 1919; "Karavaan", 1920). Tähtsal kohal Lutsu loomingus asub sentimentaal-naturalistlik linnaaineline proosa: süzeelt ja tüübistikult lähedased nõtke psüühikakujutusega jutustused noorukeist ("Andrese elukäik", 1923; "Õpilane Valter", 1927; "Väino Lehtmetsa noorpõlv", 1935), melodramaatilised moraali- ja karskuseteemalised jutustused ("Iiling", 1924; "Olga Nukrus", 1926; "Udu", 1928; "Pankrott", 1929) ning tragikoomilised ja grotesksed jutustused agulielust ("Tagahoovis", 1933; "Vaikne nurgake", 1934). Ta on avaldanud ka "Mälestuste" sarja (13 köidet, 19301941, sealhulgas "Vanad teerajad" 1930, "Talvised leed" ning "Läbi tuule ja vee" 1931, "Vaadeldes rändavaid pilvi", 1932), rohkesti följetone ja vesteid (kogud "Kirjamapp", 1924; "Vana kübar", 1927; ja "Kuidas elate?", 1930), lastenäidendeid ("Ülemiste vanake", 1919) ja -jutte
Oskar Luts avaldas mitu sama miljööd kujutavat sentimentaal-naturalistlikku linnaainelist romaani, mis on süzeelt ja tüübistikult lähedased nõtke psüühikakujutusega jutustused noorukeist "Andrese elukäik" (1923), "Õpilane Valter" (1927), "Väino Lehtmetsa noorpõlv" (1935). Melodramaatilise põhikoega moraali- ja karskusteemalised jutustused "Iiling" (1924), "Olga Nukrus" (1926), "Udu" (1928) "Pankrott" (1929) ning tragikoomilised ja grotesksed jutustused agulielust "Tagahoovis" (1933) "Vaikne nurgake" (1934). Neis kõigis olid kesksel kohal saatusega leppimise meeleolud kangelase nurjunud taotluste taustal. Omaaegne kriitika heitis autorile ette romaanide lõtva kompositsooni ning orienteerumist vähenõudlikule, laiale lugejaskonnale. Ta on avaldanud ka "Mälestuste" sarja, milles on kokku 13 köidet., (1930 1941), näiteks: "Vanad teerajad" (1930), "Talvised leed" ja "Läbi tuule ja vee" (1931)
rääkida üldse süzee puudumisest. Aga Õunapuu on väga tugev olukordade looja ja konstrueerida. Need olukorrad on väga jõulised, täpselt korrastatud. Selle jõulisuse toob esile just visuaalsus. Märgatavalt olulisem on siin sõnadega mingite piltide loomine. See on see kunstniku maailmatunnetus. Ta mõtleb piltide jada kaudu ja pilt on talle oluline. Kui mõelda seksuaalsusele, surmale ja vägivallale, siis võib arvata, et need on traagilised lood. Kuid pigem võiks öelda, et need on tragikoomilised lood. See huumor sünnib siin sõnamängude kaudu, sürrealstliku vaate kaudu maailmale. Need tegelased on loodud sellise liialdusastme kaudu, et nad muutuvad kuidagi koomilisteks, naljakateks, veidrateks. Sanaseid jooni Eesti gootika tekstidega võib leida ka ,,Väikeses palveraamatus" ja raamatus ,,Surmaminejad lasevad tervitada". Üks on seondu kristliku veidra maailmakujutlusega ja teine sisaldab enesetapjate kirju. Väike palveraamat tegeleb taaskord väga intensiivselt
annaabi.ee 
