kaitstud veetõketega -- künka jalamil suubub Piusa jõkke väike Meeksi oja. Seetõttu oli tegemist ülimalt soodsa asupaigaga. (vt. Lisa 1 pilt 1). 1342. aastal rajatigi sinna ligikaudu 15x20 meetri suurune ristkülikukujuline mitme meetri paksuste müüridega tornlinnus. Kuna tegemist oli Tartu piiskopkonna alal paikneva uue linnusega, sai ta endale nimeks Neuhausen; Lõuna-Eesti murdesse tõlgituna pärineb sealt ka eestikeelne nimetus Vastseliina. Tornlinnuse esimene korrus kujundati piiskopkonnale omaselt lossikabelina, kuhu paigutati imettegev reliikvia Püha Rist. Paavst Innocentius VI kuulutas 1354. aastal igale Püha Risti sisaldava kabeli külastajale 40-päevase patukustutuse, mistõttu õhtumaise maailma idapiiril asuv Vastseliina lossikabel muutus vägagi külastatavaks palverännupaigaks. Üsna varsti pärast tornlinnuse rajamist lisati sellele ristkülikukujuline pealinnus, mille ruumid koondati tiibadesse ümber sisehoovi
praeguseks hävinud majandushoov, mida piiras paekivist müür. Sõja korral kasutati eluruumina vaid II korrust, kus lisaks kaminale ja danskerile, mis esinevad ka ülejäänud korrustel, on seina ehitatud voodiniss. Ülejäänud korrused on puht kaitseotstarbelised, millest annavad tunnistust ka 11 erineva kujuga laskeava. Esimese ja teise korruse vahelaed on võlvitud. Kolmanda ja neljanda korruse vahel on talalaed. Ühelt korruselt teisele pääseb müüritreppi mööda. Kiiu tornlinnuse muudab aga Baltimaades erandlikuks III korrust ümbritsev taladele toetuv kaitsekäik ehk urdaaz. Linnus purustati Liivi sõja ajal ning restaureeriti kunstiajaloolase Villem Raami juhtimisel 1974. aastal. Peale restaureerimist on torn kasutusel söögikohana. Kiiu linnust saab imetleda ka Eesti Posti poolt välja antud postmargi peal, mis ilmus 31.03.1994 kujundaja Jaan Saare poolt ning mille nominaaliks on 3.00 kr.
pindalaga umbes 7600 km². Piiskopkonna keskuseks oli alates 1265. a. Haapsalu. Võõras võim Saaremaal jäi esialgu siiski nõrgemaks ning võrreldes mandri - eestlastega säilitasid saarlased mitmeid eesõigusi. Sellele vaatamata puhkes ühtelugu vastuhakke ja ülestõuse, neist ulatuslikem 1260. aastal. Varsti pärast ülestõusu mahasurumist rajas teine siinne feodaalriik - Liivi ordu, kellele kuulus Ida - Saaremaa ja Muhu, oma tugipunktina Pöide tornlinnuse. On võimalik, et Kuressaare vanim kivilinnus - piiskopi kants - rajati kastell - linnusena umbes samaaegselt, 1260. aastate I poolel. Konvendihoone Konvendihoone on hilisgooti stiili linnuseehituse suurepärane näide. Välisarhitektuuri äärmise ranguse ja monumentaalse raskepärasusega liitub orgaaniliselt sisemuse maitsekas
algatajaks hoopis 1237 Mõõgavendade ordu järeltulijana loodud Liivi ordu oma 24. ordumeistri Burchard von Dreilebeni isiklikul juhtimisel.Sellel ajal püstitati nelinurkse põhiplaaniga peatorn (tornlinnus). Selle mõõdud olid jalamilt 14,5 ja 19 meetrit, müüride paksus ulatus 3–4,5 meetrini. Kolmel võlvitud lagedega korrusel asusid kelder, kabel ja relvaruum, nende peal veel kolm kaitsekorrust.Hiljem kandis linnus Neuhauseni ja Schloß Neuhauseni nime. 1379. aastal rajati endise tornlinnuse ümber ristkülikukujuline laagerkastell ja linnus ümbritseti kaitseõuega. 15. sajandi lõpul ehitati kirdetorn. 16. sajandi alguses ehitati danskrilaadne põhjatorn. 2 Kagunurk sai ainulaadse dekooriga ümartorni ning linnusemüür ehitati kõrgemaks. Palisaad lammutati ning selle asemele ehitati väikeste tornidega zwinger. Linnust kindlustati täiendavalt kuni Liivi sõjani
Kloostri ristikäikude sambad on omaette vaatamisväärsus. Ilmalikust arhitektuurist (st. mittekiriklikust ehituskunstist) on vähe säilinud. Tolleaegsed linnad olid enamasti puidust. Küll on aga säilinud hulk feodaalide kindlusi linnuseid. Linnuste vanimad osad on tavaliselt jämedad kivitornid (Prantsusmaal donjon, Inglismaal keep, Saksamaal bergfried) milles elas feodaal oma perekonnaga. Kindlustorni üks peamisi ruume oli pimedavõitu sammassaal. Sooja andis kamin. Eksisteeris ka tornlinnuse-laadseid elamuid, eriti Itaalias. Hiljem ümbritseti tornlinnused järjest keerukamaks muutuva kaitsemüüride ja -tornide süsteemiga ning ehitati avaramad eluruumid. Sisekujundus. Romaani ajastu sakraalruumi kujundamine ilmnes eeskätt kiriku uues ruumilahenduses, kus pikihoone jaotati sammaste või piilaritega löövideks. Kesklööv oli tavaliselt kõige laiem, selle seinad võisid olla jaotatud horisontaalseteks vöönditeks. Alumise korruse
Alates 12.sajandist kujunes Itaalia linnade sõltumatuse omalaadseks sümboliks raekoda. Tol ajal oli see tavaliselt kompaktne, paksude seinte ja kitsaste ümarkaarseye akendega hoone, mida kroonis nelinurkse põhiplaaniga torn. Linnamajad olid enamasti 2- korruselised kivist või tellistest ehitatud hooned, mille fassaadi alumisel korrusel oli võimas ümarkaarne avaus. Kõrgemad, 3-4 korruselised elumajad (Firenzes, Sienas jm) olid siledate, peaaegu liigendamata seintega. Omapärased on nn. tornlinnuse tüüpi elumajad, mida San Gimigniano linnas on tänaseni säilinud tervelt 13 tükki (oli 56). Need ruudukujulise põhiplaaniga kõrged 4-7 korruselised ühepereelamud täitsid vajadusel ka kaitseülesandeid. Kindluslossid olid väliselt ranged ja lakoonilised, interjöörides valitses seevastu tihti aga idamaine toredus (Castel del Monte, u. 1240). ROMAANI ARHITEKTUUR MUJAL EUROOPAS 12.sajandil levis romaani stiil üle terve Euroopa, ent igal pool ilmnes ta pisut
annaabi.ee 
